Just siis kui nende õied on veninud juba käelaba pikkuseks, ei saa neist enam mööda vaadata, kõik rannaäärsed karjamaad ja lubjarikkad niidud on neid täis.
FOTO:
Maikuus kikitavad rohu seest esimesed nurmenukud. Tema õisik meenutab kuldsete võtmete kimpu ja legendi järgi on ta saanud nimeks taevavõtmed.
Mul on maakodu lähedal üks mäenõlv, millel kevadel teravalt silma peal hoian. Nurmenukuvälu. See päikesenõlv on ammuilma enne kikkapükse täis, kui nad mu õuel õitsema hakkavad. Ilmselt pole mu õu neile kõige esmajärgulisem kasvamise paik, aga ma ei kujuta kevadet ette ilma nurmenukkudeta.
Paljudes maades on nurmenukk olnud nii oluline kodumaa-armastuse taim, et uude kohta kolides võeti ka nurmenukutaim kaasa ja istutati oma uue kodu juurde, lootes nii koduõnne ka selles paigas. See lilleke on ka lootuse õis, mida kanti kaasas pikkadel eksirännakutel raamatu vahel või põues, et õnnelikult jälle koju jõuda.
