Vaata, millised imekaunid sirelisordid on Eestis aretatud!

Kui sirelite õisikud mai lõpus järk-järgult avanevad, on aed nende lummavat lõhna pilgeni täis. On üllatav, kui palju kauneid sirelisorte on Eestis aretanud kaks meest, Räpina Aianduskooli õpetaja Adolf Vaigla ja sireliaretaja Aavo Mägi.

Sirelite õitseaeg võib teinekord olla üsna üürike. Olenevalt ilmast ning aias kasvavatest liikidest ja sortidest kestab see mõnest nädalast paari kuuni.

Harilik sirel (Syringa vulgaris) kasvab meil kõikjal: linnade haljasaladel, koduaedades, kalmistutel ja teeservades. Hoonetest eemal olevad sirelid tähistavad kadunud talukohti. Selliseid peremeheta põõsastikke näeme kahjuks üsna sageli.

Kollektsiooni- ja koduaedades leidub haruldasi sorte, teisi sireliliikegi. Hüatsintsirel (Syringa × hyacinthiflora) hakkab õitsema harilikust sirelist nädalapäevad varem, Prestoni sirel (Syringa × prestoniae) hiljem. Meil levinud ungari sirel (Syringa josikaea) ja rippuvate ­õisikutega ­Komarovi sirel (Syringa komarowii) õitsevad harilikust sirelist paar nädalat hiljem. Sirelite õitseaja lõpetab juuni lõpust puhkev kõrgekasvuline jaapani sirel (Syringa reticulata), keda nimetatakse ka jaapani ligustriiniks.

Looduses kasvab harilik sirel Balkani mägedes ja Lõuna-Karpaatides (Transilvaania Alpides). Enne XVIII sajandit, kui Eesti alad läksid Vene impeeriumi koosseisu, Eestis ilmselt sireleid polnud. Üllatab, et see lõuna poolt pärit põõsas tunneb end meil nii koduselt. Harilikule sirelile sobib siinne mullastik ja kliima. Talvitumisele aitab kaasa võrsete vara algav kasv ja seega pikk valmimisaeg. Soodsates tingimustes tekkisid eelmisel sajandil esimesed kohalikud sordidki.

Veinimeistri ja sordiaretajana tuntud Otto Kramer kasvatas Tallinnas oma aias Lääne-­Euroopast toodud sirelisorte ja kasutas neid aretustöös lähtevanematena. Selleks et vabaneda suurest nn kulakumaksust, andis aretaja enamiku oma aiast 1950. aastal üle ENSV Teaduste Akadeemiale. Sinna rajati Tallinna Bioloogia Eksperimentaalbaas. Krameri sireliseemikute seast valiku tegemine ja nende paljundamine sai üheks tulevase puuviljasortide aretaja Kalju Kase tööülesandeks. Aspirantuuri astumise tõttu andis ta aretustöö 1961. aastal üle Aleksei Paivelile, ühele Tallinna Botaanikaaia asutajaist. Alates 1969. aastast kasvavad botaanikaaias Otto Krameri sireliseemikud nr 2 ja 4.

Sirelisorte on aretanud Räpina Aianduskooli õpetaja Adolf Vaigla. Raplamaal käiakse uudistamas Aavo Mägi aretustööd.

Värv on vaataja silmis

Õitseajal sirelisortide kollektsioonides jalutades võib lõputult imetleda sireliõite vormi- ja värvirikkust. Värv muutub pidevalt alates õienuppude värvumisest kuni avanenud õite pleekumise ja närbumiseni. Sireliõisi iseloomustavad seitse värvitooni, mille alusel liigitatakse sorte rühmadesse: I valge, II violett, III sinine, IV sirelililla, V roosa, VI punane ja VII purpur. Neid värvuste nimetusi kasutatakse John C. Wisteri väljatöötatud sirelisortide koodis, mis kirjeldab nende õisi.

Üsna harva piisab sordi iseloomustamiseks ühest värvist. Enamasti on tegemist üleminekutoonidega või esinevad eri värvid õie eri piirkondades. Neid märgitakse kaldkriipsuga (V/I). Silma torkab värvide muutumine aja jooksul, mida tähistatakse rõhtkriipsuga (V–I). Õienuppude ja avanevate õite violett ja purpur muutub päev-päevalt ja ühe päeva kestelgi. Õitsemise edenedes esialgsed kirkad värvid mahenevad. Üha enam näeme sinist ja roosat. Lõpuks saab valdavaks sirelililla, mis on taimele nimegi andnud (lilac).

Värvi kirjeldamist mõjutavad vaatleja subjektiivsed hinnangud. Raamatutest võime leida, et sama sort on paigutatud eri värvusrühmadesse. Selleski kirjutises kasutame Wisteri koodi ainult üksmeele korral.

Selgem on sortide rühmitamine liht- ja täidisõielisteks. Lihtõieliste hulgas on neid, kelle tavaliste nelja tipmega õite seas kohtame teistest sortidest sagedamini viie või enama tipmega õnneõisi.

Sirelisortide rühmitus John Caspar Wisteri järgi (1942)

S – lihtõied (single florets)

D – täidisõied (double florets)

I Valge (white): ‘Mme Lemoine’, ‘Vaigla valge’ (D I)

II Violetne (violet): ‘Cavour’, ‘Kristjan’ (S II/III)

III Helesinine ja sinakas (bluish): ‘Ami Schott’, ‘Nebo Moskvõ’

IV (sireli)lilla (lilac): ‘Michel Buchner’, ‘Kapriis’, ‘Andres’ (S IV)

V Roosa ja roosakas (pinkish): ‘Olimpiada Kolesnikova’, ‘Laine’ (S V), ‘Liina’ (D V/I), ‘Vaiga’ (S V-I)

VI Punane (magenta): ‘Mrs Edward Harding’, ‘Reaumur’, ‘Kivi Ats’ (S VI)

VII Purpurjas (purple): ‘Andenken an Ludvig Späth’, ‘Laplace’, ‘Elsa Maasik’ (S VII)

VAIGLA ARETUSTÖÖ ALGUS

Adolf Vaigla (1911–2001) sündis Tartumaal Popimetsa külas. Tema lapsepõlv möödus Patastel Kivi talus. Aednikuks õppis väiksena Atsiks kutsutud nooruk Tartu lähedal Vahi koolis koos hea sõbra Arvid Vilmsiga (1906–1981). Pärast aianduskooli lõpetamist töötas Adolf aednikuna Tartu Ülikooli aianduse katsejaamas, ­Lauritsa aiaäris ja Väimela Põllutöökoolis. Alates 1936. aastast oli Vaigla Räpina Aianduskooli õpetaja, kes õpetas muude ainete kõrval ka iluaiandust ja sordiaretust. Suurepärase praktikaõpetaja oluliseks töökohaks sai kooliaed, kus ta tutvustas õpilastele sordiaretuse põhitõdesid. Tema juhendamisel tegeldi daalia-, floksi-, lõosilma-, priimulaaretusega. Vaigla hakkas aretama aianduskooli kuldsõstrasorte ‘Radolf’, ‘Rami’ ja ‘Raadu’, ent sai laiemalt tuntuks siin loodud lühikese kasvuperioodiga maisiga.

Juba enne II maailmasõda külvati kooli puukooli pookealuste saamiseks ­sireliseemneid. Pookimata jäänud seemikute hulgast ­leidis ­õpetaja kaunite õitega põõsaid. See innustas teda sihikindlamalt sirelite sordiaretusele pühenduma. Siitpeale korjati seemet ainult aedades, parkides ja kalmistutel kasvavatelt kultuursirelitelt. Mõned neist olid tuntud hariliku sireli (Syringa vulgaris) sordid, nagu ‘Andenken an Ludwig Späth’ ja ‘Mrs Edward Harding’. Noorte seemikute seast valiti suuremate idulehtedega ja kultuursemate võrsetega seemikud, mis jäeti õitsemist ootama. Teisi kasutati pookealustena.

Vaigla pidas oluliseks sireliseemikute kujunduslõikust, mis algas kaheaastase taime ladva kärpimisega varakevadel. Igakevadise kärpimisega saadi harmoonilise harunenud ­ehitusega põõsad. Need jõudsid õitseikka varem, juba pärast viiendat kasvuaastat. Valik tehti õite ja põõsa ilu järgi, eelistades eriti varajasi ja hilise õitseajaga sireleid.

Sireliseemned ümbrikus

Vaigla koolivend Arvid Vilms lahkus kodumaalt 1944. aastal. Pärast lühiajalist Euroopas viibimist sai tema uueks kodumaaks Kanada. Seal tegutses ta veerand sajandit Toronto-lähe­dase puukooli Sheridan Nurseries aednikuna. Esimesel võimalusel alustasid kooli­vennad kirja­vahetust, millest suure osa hõlmasid asukoha­maa aiandusuudised. Peale piltide poetas Vilms ümbrikku ka hüatsintsireli (Syringa × hyacinthiflora) kahe uudissordi seemneid. Need olid kogutud sortidelt ‘Ester Stalеy’ ja ‘Clarke’s Giant’, mis anti 1948. aastal Californias tootmisse. Varajase õitseaja, hõredate õisikute ja suurte õitega hüatsintsirelid olid tollal Eestis haruldased. Saadud seemnetest kasvatatud seemikute hulgast valis Vaigla välja seitse, kellele andis nimed.

Adolf Vaigla teavitas oma sireliaretuse tulemustest koolivenda ja saatis 1970ndate lõpus parimate aretiste pookoksi Kanadasse. Neist sai täiendus Kanadas Hamiltonis asuva Kuningliku Botaanikaaia sirelisortide maailma­kollektsioonile. Viis Vaigla aretist kanti 1990. aastal esimeste Eesti sirelisortidena rahvus­vahelisse sireli­sortide registrisse. Need on hariliku sireli sordid ‘Aino’, ‘Elsa Maasik’ ja ‘Tiina’ ning hüatsint­sirelid ‘Arvid Vilms’ ja ‘Vaiga’.

Edust innustatuna vaatas Vaigla oma seemi­kutefondi veel kord üle ja avastas sealt uusi kauneid seemikuid. Uute aretiste registreerimine takerdus aretaja tervise tõttu. Vaigla andis nimed 23 sirelisordile, millest 16 on saadud hariliku sireli ja 7 hüatsintsireli seemnest. ‘Vaigla valge’ on kasvanud juba tema enda aretatud ‘Silja’ seemnest.

Pärast aretaja surma õitsema puhkenud seemikute seast saab valikut jätkata. Neid kasvab tema koduaias Räpinas ja aianduskooli ümbru­ses teede ääres, eriti Sireli tänaval. Eesti sireli­sortide vastu huvi tundev Moskva taimefüsioloog, bioloogiakandidaat Igor Semjonov leidis nende hulgast huvitava värvi (‘Räpina’s Blue’, ‘Vaigla’s Blue’) ja õieehitusega (‘Mister X’) seemikud ning pakkus neile algsed nimed. Mõned seemikud on äratanud Vaigla tütre Tiina ja teiste kohalike elanike tähelepanu (‘Marje’, ‘Malle’).

Vaigla aretatud sireleid kasvab Tartu Ülikooli botaanikaaias, Räpina Aianduskooli ­kollektsiooniaias ja pargis, ümbruskonna aedades ning kaugemalgi. Aastail 2017–2018 istutati neid Dobeles Läti Aiandusinstituudi kollektsiooni. Isa pärandit säilitavad oma koduaedades tütred Tiina ja Vaiga. Istikuid on paljundanud Seedri puukool ja Saare-Tõrvaaugu aiand.

Adolf Vaigla sorte

Lihtõielisi harilikke sireleid

‘Elsa Maasik’ (S VII) on hiline kestev õitseja. Tema purpurjad õied ei pleeku eriti, esineb kahe-kolme tipmega õisi.

‘Kristjan’ (S II/III) on ovaalsete violetsete õielehtedega. Põõsas kasvab kõrgeks.

‘Roosi’ (S V/IV) rasked õisikud on lillakas­roosad ja vajuvad pärast vihma rippu.

‘Tiina’ (S VI-V) pikad terava tipuga õisikud on õitsema puhkedes purpurpunased ja muutuvad hiljem roosamaks. Sageli võib õisikust leida viie kuni kaheksa tipmega õnneõisi.

Täidisõielisi harilikke sireleid

‘Helgi’ tumedamad täidisõied meenutavad ümaraid kuljuseid. Sisemised heledad õielehed toovad õisikutesse kauni kontrasti.

‘Liina’ (D V/I) roosad, kohati peaaegu valged pärlmuterjad pooltäidisõied on kaunis kontrastis tumedamate õienuppudega.

‘Leenu’ (‘Helen’) hakkab vara õitsema. Tema teritunud õietipmetega täidisõied näivad õitsemise algul purpurpunased. Pikkvõrsete ladvalehed on punakad.

‘Silja’ tuhmidel täidisõitel on ümardunud tipuga õielehed. Noorte võrsete ladvalehed on punakad. Aretaja andmetel taim võsundeid ei andnud.

‘Vaigla valge’ (D I) eristub teistest valgetest täidisõielistest sirelitest eriti heledate lehtede poolest, millel on mõnikord veel kollakad leherood.

Hüatsintsireleid

‘Jaan’ üllatab eriti suurte õitega, mille läbimõõt võib olla kuni 40 mm. Avanevad õienupud on tuhmid ja longus. Põõsas on hõre, vajaks noorena üheaastaste okste kärpimist. Kohati rippuvate labadega lehed näivad närbununa.

‘Karin’ õitseb eriti vara. Tema teravatipulised rombjad õielehed on kergelt kooldunud.

‘Kivi Ats’ (S VI) on ümarate purpurpunaste õielehtedega, mis eriti ei pleeku. Sort üllatas aretajat oma erksa värvi poolest. Lehed on kergelt lusikjad.

‘Vaiga’ (S V-I) hakkab vara õitsema. Tema hõredad õisikud on puhkedes roosad, muutuvad hiljem üha heledamaks ja omandavad lõpuks hallikasvalge tooni. Põõsas annab võsundeid, mida olen kasutanud pookealustena.

Aavo Mägi tänapäevased aretised Raplamaalt

Aavo Mägi (84) elab koos Räpina Aianduskooli lõpetanud abikaasa Milviga Raplamaal Nõmme kõrtsi lähedal Mäe talus.

Mõnda aega töötas ta õpitud erialal – koori­juhina –, kuid siis muutis eluplaane. 26aastasena sai Aavost Tartu Ülikoolis bioloogia eriala kaug­õppija ja algasid tema tööaastad Tallinna botaanikaaias aiatöölisest kuni puukooli direktorini.

Aavo istutas oma koduaeda sirelisorte ‘Andenken an Ludwig Späth’, ‘Mme Lemoine’, ‘Michael Buchner’, ‘President Grevy’, aga ka Otto Krameri seemikuid ja teisi kohalikke kaunimaid sireleid. Sirelisorte aretama hakkas Aavo tõsisemalt 1998. aastal pensioniikka jõudes.

Aretustööks vajalikud seemned kogub Aavo soovitavalt emasordilt. Ristamistöö teevad tema aia mesilased. Sirelid pole küll head meetaimed, kuid ometi lendavad mesilased läheduses õitse­vatele sirelitele, mille lõhna ja maitset aimub kogutud meestki.

Seemnete külvist tärganud seemikute õitsemiseni kulub kuus-seitse aastat. Nende seast on Aavo aastate kestel välja valinud üle 200 kaunima ja andnud neist paljudele nimedki.

Huvitav on arvukas rühm iseäraliku õieehitusega seemikuid, mida aretaja kutsub “kräsu­peadeks”. Nende paljudes värvides lihtõite pikad renjad õietipmed on kruvina keerdunud. Edasises aretustöös kasutas Aavo neidki emataimedena (‘Urmas’, ‘Liisi’, ‘Monika’, ‘Kristjan Paluteder’, ‘Johanna’).

Teise põlvkonna seemikute seast valiti taas neid, mis hakkasid silma õite ebahariliku kuju ja õisikute suuruse poolest. Mõned neist kasvavad puukujulisena ja neil on emasordist veelgi huvitavamaid käänduvaid õietipmeid, mis meenutavad pigem metallkruvikesi (nr 131, ‘Isa Villu’, ‘Igor’, ‘Maiu’, ‘Tiit Randla’, ­‘Valdek’, ‘Killu’ jt). Paariti keerdudes võivad nende õietipmed moodustada väga kummalisi kujundeid, nagu näiteks seemikul ‘Jaanus’.

Parimad oma seemikud on Aavo koondanud eraldi aiaossa. Eriti muljet avaldav on see aed õitsemisaja lõpus, kui paljud sealsed sirelid omandavad sinakashõbedase kuupaistese värvi. Näib, nagu oleksid õietipmed selleks ajaks veelgi pikenenud ja silmustena arvukateks kaheksateks käändunud. Oksalatvades olevad õisikukimbud näivad siis kui lokikuhjad ja meenutavad samalaadseid Valgevene sorte ‘Vera Khoruzhaya’ ja ‘Konstantin Zaslonov’.

Mõnel aretisel (‘Heiki Tamm’, ‘Jass’, ‘Larissa’, ‘Theresa’) keerduvad õietipmed ainult tugevalt väljapoole. ‘Theresa’ õis meenutab seejuures unikaalset Poola sorti ‘Origami’. Harukordne on Aavo aretatud ‘Teet’.

Mitmel Mägi aretisel on õietipmed väljapoole pöördunud ja propelleriks käändunud (näiteks seemikutel nr 26 ja nr 123) nagu Leonid Kolesnikovi populaarsematel sortidelgi. Aavo Mägi sirelid on erakordselt efektsed ja tänapäevased.

Mäe talus jätkatakse sirelite aretamist. Aavo paljundab praegu oma parimaid valikuid. Tartu Ülikooli botaanikaaias õitseb 15 tema aretist. Neid on istutatud Tallinna Botaanikaaeda, Mädapea mõisa ja erakollektsioonidesse.

Aavo Mägi tänapäevased aretised Raplamaalt

Aavo Mägi (84) elab koos Räpina aianduskooli lõpetanud abikaasa Milviga Raplamaal Nõmme kõrtsi lähedal Mäe talus. Mõnda aega töötas ta õpitud erialal – koorijuhina –, kuid siis muutis eluplaane. 26-aastasena sai Aavost Tartu Ülikoolis bioloogia eriala kaugõppija ja algasid tema tööaastad Tallinna botaanikaaias aiatöölisest kuni puukooli direktorini.

Aavo istutas oma koduaeda sirelisorte ‘Andenken an Ludwig Späth’, ‘Mme Lemoine’, ‘Michael Buchner’, ‘President Grevy’, aga ka Otto Krameri seemikuid ja teisi kohalikke kaunimaid sireleid. Sirelisorte aretama hakkas Aavo tõsisemalt 1998. aastal pensioniikka jõudes.

Aretustööks vajalikud seemned kogub Aavo soovitavalt emasordilt. Ristamistöö teevad tema aia mesilased. Sirelid pole küll head meetaimed, kuid ometi lendavad mesilased läheduses õitsevatele sirelitele, mille lõhna ja maitset aimub kogutud meestki. Seemnete külvist tärganud seemikute õitsemiseni kulub kuus-seitse aastat. Nende seast on Aavo aastate kestel välja valinud üle 200 kaunima ja andnud neist paljudele nimedki. Huvitav on arvukas rühm iseäraliku õieehitusega seemikuid, mida aretaja kutsub “kräsupeadeks”. Nende paljudes värvides lihtõite pikad renjad õietipmed on kruvina keerdunud. Edasises aretustöös kasutas Aavo neidki emataimedena (‘Urmas’, ‘Liisi’, ‘Monika’, ‘Kristjan Paluteder’, ‘Johanna’).

Teise põlvkonna seemikute seast valiti taas neid, mis hakkasid silma õite ebahariliku kuju ja õisikute suuruse poolest. Mõned neist kasvavad puukujulisena ja neil on emasordist veelgi huvitavamaid käänduvaid õietipmeid, mis meenutavad pigem metallkruvikesi (nr 131, ‘Isa Villu’, ‘Igor’, ‘Maiu’, ‘Tiit Randla’, ‘Valdek’, ‘Killu’ jt). Paariti keerdudes võivad nende õietipmed moodustada väga kummalisi kujundeid, nagu näiteks seemikul ‘Jaanus’.

Parimad oma seemikud on Aavo koondanud eraldi aiaossa. Eriti muljet avaldav on see aed õitsemisaja lõpus, kui paljud sealsed sirelid omandavad sinakashõbedase kuupaistese värvi. Näib, nagu oleksid õietipmed selleks ajaks veelgi pikenenud ja silmustena arvukateks kaheksateks käändunud. Oksalatvades olevad õisikukimbud näivad siis kui lokikuhjad ja meenutavad samalaadseid Valgevene sorte ‘Vera Khoruzhaya’ ja ‘Konstantin Zaslonov’.

Mõnel aretisel (‘Heiki Tamm’, ‘Jass’, ‘Larissa’, ‘Theresa’) keerduvad õietipmed ainult tugevalt väljapoole. ‘Theresa’ õis meenutab seejuures unikaalset Poola sorti ‘Origami’. Harukordne on Aavo aretatud ‘Teet’.

Mitmel Mägi aretisel on õietipmed väljapoole pöördunud ja propelleriks käändunud (näiteks seemikutel nr 26 ja nr 123) nagu Leonid Kolesnikovi populaarsematel sortidelgi. Aavo Mägi sirelid on erakordselt efektsed ja tänapäevased.

Mäe talus jätkatakse sirelite aretamist. Aavo paljundab praegu oma parimaid valikuid. Tartu Ülikooli botaanikaaias õitseb 15 tema aretist. Neid on istutatud Tallinna Botaanikaaeda, Mädapea mõisa ja erakollektsioonidesse.