Maakad remondivad | Seitsmes osa: Jagame aiandusnippe ja jälgime õues hullavaid metsaelukaid

Märkamatult on ligi hiilinud suvi. Küll läbi vihmahoogude ja vikerkaarte, aga kui käes on suvine pööripäev,tiigipervel punavad metsmaasikad ja mööda kruusateid saab ratastel ringi vurada, et jõuda kodukandi järve kaldale, siis julgeme kogu südamest hõisata: „Tere tulemast, suvi! Oleme sind oodanud!“.

Suve alguseks oleme ennast uues köögis mõnusasti sisse seadnud. Valmistame ise mõnusat krõbedat hommikumüslit, täna läks ahju elu kõige esimene leib ja ootame huviga, kuidas see välja kukub ning kas tasub ka tulevikus leivateo peale jääda. Kui leivateol on abiks väärikas vanuses pea saja-aastane puulusikas, mis kuulus minu vana-vanaemale, siis julgen loota, et lõpptulemus on täpselt selline mõnus ja kodusoe nagu üks must leib olema peab.

Ei ole põhjuseta öeldud, et köök on kodu süda ja tunneme, et pärast uue köögi valmimist on meie kodu justkui uues rütmis tuksuma hakanud. Pidevalt on isu katsetada uusi ja huvitavaid retsepte, purkidesse said esimesed hoidised (loe: rabarberisiirup) ja külaliste saabudes on köögis sigimist-sagimist omajagu.