Kagupiiri lähistel asuv talukoht võlub julgete lahendustega

„Mäletan väga hästi esimest korda, kui ta mind siia tõi,“ meenutab Siret Kivistik, kuidas abikaasa Joel Põhja ta kaheksa aastat tagasi peaaegu Eesti idapiirile sõidutas. „Koht asus täielikus perifeerias ja sõit mööda kruusateed kestis terve igaviku!“

Siret ja Joel tutvusid kümme aastat tagasi. Juba siis rääkis mees oma unistusest – isiklikust maakohast. Paar aastat hiljem jäi ta silm peale sellele talukohale.

Paik oli räämas – küün, laut ja saun kokku kukkumise äärel –, ent avarus ja privaatsus võlusid paari jäädavalt. Otsustamist lihtsustas see, et elumaja tundus väljast üpris korralik.

Sellest ajast saadik veetsid nad kõik suved maal. Tingimused olid pehmelt öeldes askeetlikud: kui vaja, magati telgis ja ajutine „pesuruum“ oli kokkuklopsitud plangu taga, kuhu mindi, ühes käes kann kuuma veega, teises käes külmaveeämber. Toitu valmistati õues grillil. Ikka selleks, et võimalikult palju töid jõuaks ise teha.