Marek Sadam: mul on loomadega kergem kulgeda kui inimestega

Olen veendunud, et iga lemmiku elust võiks kirjutada raamatu. Tõsi, see oleks väga inimeselik vaatenurk, sest lõpuni me teineteist ei mõista, aga see teebki loomade maailma paeluvaks.

Ükski loom ei vääri varjupaika sattumist. Mõistan, vahel harva pole valikut, aga üldjoontes ollakse vastutustundetud, julmad, väga egoistlikud. Võetakse elavat hinge justkui asja. Kui uues elamises ei lähe koer enam mööbliga kokku, siis aiman rasket vaimset häiret. Sellepärast meenutan alati kõigile, kes võtavad looma väiksena või varjupaigast – see on vastutus elu eest. Seni kui meie ühiskonnas on ikka veel terav mahajäetud loomade probleem, pole mõtet rääkida kultuursest ja hoolivast maast.

Annan endale täiesti aru, et Donna elu pole minuga kerge. Meie elustiil kujuneb ennekõike minukeskselt. Ainus privileeg on ehk aeg, mida Lääne-Eesti pikakarvaline minuga praktiliselt iga minut koos veedab. Paljud niipalju aega ei pühenda. Oma kodust paremat koerale pole, see on kindlaim paik. Donna veedab palju aega võõrastes kohtades ja ööbib hotellides. Inimesele lihtne, koerale kindlasti stress ja seda tuleb hoolega jälgida. Näen selgesti, kuidas koju jõudes langeb tal koorem seljast ja saabub magusaim uni. Loomulikult magab ta voodis. See muidugi ei tähenda reeglite puudumist, aga kui esitad reeglid lemmikule, tee selgeks endagi omad.