Maire Aunastel valmis eelmisel aastal uus kodu Portugalis

Ma pole mingi suurte plaanide tegija. Võiks isegi öelda, et kõige meelsamini ma ei teegi plaane. Täpselt nii juhtus minuga 2017. aasta septembri alguses, kui Lõuna-Prantsusmaal üksi rendiautoga ringi sõites väljusin mingilt ringristmikult valele teele.

„Kogu seda mäekülge omav perekond tahab ühte tükki müüki panna. Näe, teeraja lõpus on madal leivaahjumaja, sealt edasi on elumaja seinad. Jaanus võib selle ju üles ehitada,“ ütles maakler ja pikkade sorgus juustega Jaanus noogutas. Tulevikupilt rohelusse uppuvast arhailisest „oma majast“, mis on tegelikult rohkem oma koobas, pani mind kiiresti halle ajurakke liigutama.

„Mis see maksab?“ küsisin nagu inimene, kes näeb enda ees kuukulgurit, millega ta ei oskaks nagunii midagi peale hakata. Summa oli 16 000 eurot koos riigilõivuga.

„Selle ma võtan!“ ütlesin ringitrampimisest ja silma sadavast uduvihmast tüdinenuna. Olin maakleriga käed löönud ilma maja lähedalt nägemata. Hallikasmustade kivimüüridega ja katuseta ehitise sisemusest paistis võsa, mis oli endale kodu rajanud sinna, kus mina oma vaimusilmas juba mõne aasta pärast piiritut vaikust naudin.