Eva Luigas: Ka vähemast võib rõõmu tunda
Olen end mitut puhku tabanud mõttelt, et saaks see hirmus aasta juba ükskord läbi. Justkui suudaks jõuluaeg ja aastavahetus kõik maailma sõjad ja hädad kui imeväel peatada.
Tundub siiski, et peame veel mõnda aega suutma ebastabiilsuses edasi elada. Sellepärast on paslik meenutada kõike head, mida peatselt mööduv aasta meile kinkis. Ja seda ei ole sugugi vähe!
Võtame või pika ja harukordselt sooja sügise. Tõtt-öelda ma ei mäleta, millal enne on loodus olnud niivõrd värvikirev. Või siis imeliselt soe suvi, mis küll rohelise muru pruuniks ja krõpskuivaks kuumutas, aga lubas teeselda oma koduõues lõunamaisel puhkusereisil olemist.
Ka tänavusest kevadest meenub vaid positiivset – näiteks see, et ei olnud ühtki ootamatut kuumalainet. Tänu sellele, et ilm oli stabiilselt pigem jahedapoolne, said sibullilled õitsemisest viimast võtta. Kuumalaine oleks selle ilu kärinal paari nädalaga läbi põletanud.
Talvgi oli aasta alguses ju lapsepõlveaegse talve moodi ning lund pidi mitut puhku nii maakodu katustelt kui ka kasvuhoonetelt maha lükkama.
Minu meelest võib heana sellest aastast tulevasse kaasa võtta ka jälle ausse tõusnud kasinuse.
On ju pigem normaalne teha ise natuke rohkem ja osta vähem, püüda mitte laristada ega toitu raisata. Kasvatada endale ise ja kui osta, siis pigem omamaist ja tuttavalt talunikult. Märgata teisi inimesi ning piirata isepäiselt pea laiali otsas ringi tuhisemist. Vaadata üksteisele silma ja tõdeda, et olgu mis on, me saame nende keeruliste aegadega hakkama. Me jääme ellu ja oleme edaspidi tänu sellele kogemusele paremad, targemad ja hoolivamad.
Ilusat jõuluaega ja head uut aastat!
