Koirohi oli meie esivanematel üks tähtsamaid ravimtaimi, kuid Euroopas kuulus peente napside koostisse

Lapsepõlvest mäletame tihtipeale just lõhnu. Kohe, kui tuttav hõng ninna tungib, hakkab silme ees jooksma möödunud aja pildirida. Nii on ka koirohuga.

Koirohulõhn käivitab minus mälestused vanaema riidekapist, sest vahel oli peitusehoos vaja sinna varjuda. Kõikehaarav kirbe lõhn oli kesk krobelisi raskeid kleite ja mantleid jäägitult imbunud iga riideeseme külge, mis sealt kapist võeti. Aga tõesti, koisid ei olnud seal kunagi, polnud ka auklikuks näritud varrukaid ega sasipusaks puretud käpikuid-sokke.

Kui nüüd aastate järel mõtlen, kus meie maavanaema aias koirohi kasvas, siis ma ei mäleta. Võibolla ei kasvanudki ja toodi kimp naabri käest? Oma kogemusest tean, et koirohi on üsna tujukas taim, aeg-ajalt olen ikka saanud kelleltki juurejupi ja siis ta kasvab paar aastat, aga ühel kevadel on temast äkki eluvaim kadunud. Võibolla ei taha see taim minuga koos elada, aga ma olen olnud visa – toon ta ikka ja jälle oma aeda.