Samblikud ja pärjad on olnud kasutuses aastasadu, paneks need kokku?

Päev läheb küll iga päevaga pikemaks, aga seda aega, mil päikeseratas lumistest männilatvadest kõrgemale jõuab, annab veel üksjagu oodata. Tõukame talle siis pärga punudes hoogu juurde.

Korjasin helehalli samblikuga kaetud kreegipuudelt sületäie kuivanud oksi. Kui ma ei eksi, siis on oksi kaunistava pitsilise tegelase nimi kollane lõhnasamblik (Evernia prunastri). Internet räägib mulle, et ennevanasti, kui kõrgete sätitud soengutega peenem rahvas lossides ja ballisaalides küünlavalgel jalga keerutas, kasutati samblikku parukate puuderdamiseks. Jahvatati koos kuivatatud roosiõielehtedega pulbriks ja tupsutati juustele, olevat aidanud täide ja muude satikate vastu.

Lihtsam rahvas, kes pimedal talveajal keerutas tantsukingade asemel hoopis vokiratast, on nälja peletamiseks samblikke toidujahu sisse jahvatanud. Need omapärased olendid, kellel rohkem ühist seente kui taimedega, pole küll teab mis toitainerikkad, aga kui lume alt muud kätte ei saanud, hoidsid ikkagi eluvaimu sees nii pere- kui ka metsarahval.