Lumikellukeste maailm on rikas, mõned õitsevad kevadel, teised sügisel

Paljudele on lumikellukesed armsaks saanud juba lapsepõlves. Harva teatakse, et neid on hulk eri liike ja lõpmata palju sorte. Kel silma, õpib eristama väikesi iseloomulikke üksikasju ja nautima nende rikast pisivariatsioonide maailma.

Lumikelluke on väike sibultaim, tavaliselt kahe, aga vahel ka kolme lehega, mis kasvavad otse sibulast. Õitsval taimel on harilikult üks, vahel harva kaks ja mõnel üksikul sordil ka kuni kolm õievart, mille tipus on üks valge rippuv õis kolme lühema sisemise ja kolme pikema välimise õielehega. Sisemised õielehed on roheliste märkidega – enamasti ühega (harilik lumikelluke, kurdlehine lumikelluke), vahel kahega (suureõieline lumikelluke, õbluke lumikelluke).

Sortidel võib märgistus olla veelgi keerukam ning rohekaid toone, märke või triipe esineda ka välimistel õielehtedel. Kõik taime osad – lehed, õievars, kandeleht ja õieraag – on liikide ja sortide eristamiseks olulised. Õis, selle kuju ja suurus ning eriti sisemiste õiesegmentide märkide arv, suurus ja asetus on siiski liikide ja sortide identifitseerimiseks kõige olulisem taime tunnus.