Sibullilli kasvatav mees: julgustan kõiki aiahuvilisi võrkiiristega katsetama, nad on seda igati väärt!

Viimase paari aastakümne jooksul on aia kõige varajasemate õitsvate kevadekuulutajate hulka siginenud võrkiirised. Need toredad sibullilled tekitavad kevadel rõõmsaid värvilaike veel muidu ilmetutes lillepeenardes.

Võrdlemisi suurte ja kirevate õitega võrkiirised on vallutanud paljude südamed. Nad on omapärased, sest kord avanenud õis enam ei sulgu. Nii trotsivad võrkiirised vapralt halbu ilmu ja rõõmustavad meid ka kõige kõledamatel kevadpäevadel.

Aianduslikult peetakse kõige olulisemaks lüükia võrkiirist, mis pärineb Türgi kõrgmäestikest. Liigi keskmiselt sinakaslillad kuni tumesinakaslillad õied avanevad enne lehtede ilmumist. Liigile on iseloomulikud laigud välimistel õielehtedel ja õied ise on märksa suuremad kui harilikul võrkiirisel. Liigist on mitu nimelist selektsiooni, nagu ‘Lady Beatrix Stanley’, ‘Angel’s Tears’ ja ‘Major’. Levinud on ka hariliku võrkiirisega loodud hübriidid, mille puhul on saavutatud tugevamaid või uute värvidega sorte, nagu ‘Joice’, ‘Harmony’ (Eestis ja maailmas ilmselt kõige levinum sügavsinine võrkiirisesort) ja ‘George’, mis on saadud hariliku võrkiirise purpurjat vormi lüükia võrkiirisega ristates.