MÕTISKLUS | Nartsissid ja oksad õitsevad toas juba siis, kui õues on lumehanged

Veel ei kannata raamatust „Alice Imedemaal“ tuttavale Märtsijänesele, Kübarsepale ja Unihiirele õue puu alla jaburat teelauda katta. Tuul on vali ja ilm ei suuda otsustada, kas olla päeval plussis ja öösel miinuses või vastupidi. Sulailmaga tuppa vaasi toodud okste vahele kerib ennast naeratav Kass.

Ehitus- ja aiapoed on märtsis täis tuhandeid pisikesi potikesi ajatatud nartsissidega. Miniatuursed kollased kevadekuulutajad on enamasti sordist ‘Tête-à-tête’ (pr „näost näkku“). Nartsissid jagavad nime Vana-Kreeka mütoloogilise eneseimetleja Narcissosega, kes ei suutnud pilku iseenda veepeegeldusest lahti kiskuda ja hukkus. Tema surnukeha ei õnnestunud nümfidel leida, aga paigas, kus vesi ta neelas, lõid õitsema kaunid lõhnavad nartsissid.

Nartsissid, aastaid teenimatult tulpide varju jäänud lõikelilled, hakkavad tasapisi uuesti moodi tulema. Eks nad on ka omajagu põikpäised kaunitarid – kergesti murduva varre otsas vaatab uhke õis kangekaelselt vaid ühes suunas, katsu sa teda siis väänata või suunata. Samuti on moehaiguseks saanud nartsissistliku isiksushäire diagnoos, mis väljenduvat muu hulgas haiglases enesearmastuses ja kroonilises empaatiavõime puudumises. Seesuguse suhtumise süvenemist soosib ja toetab minakeskne edevusühiskond, mis pakub aina uusi keskkondi, kus demonstreerida enese üleolekut teistest. Aga see on juba teine teema.