Unistus sinisest floksipeenrast. 10 sordisoovitust ja kasvatamise nipid

Ilmselt on paljudel meist helge mälestus vanaema pikast lõhnavast floksipeenrast. Tihti saadavad lapsepõlvest pärit taimed meid kogu elu, samal põhjusel ongi floksid hobiaednikust autori erilised lemmikud.

Esimeseks aeda jõudnud sordiehtsaks siniseks aedfloksiks sai ‘Blue Paradise’ ja see võlus mu täielikult. Esimesele järgnes peatselt teine ning nüüd olen jaganud ja istutanud teda mujalegi aeda. Interneti ja veebitaimepoodide kaudu sai peagi selgeks, et siniseid sorte on laias maailmas veelgi ning nii sündis unistus millestki hoopis uudsemast – sinisest floksipeenrast.

Vanemaid siniseid aedfloksisorte pole palju. Euroopas teatakse pikemalt näiteks sorte ‘Blue Boy’ (Suurbritannia 1948) ja ‘Toits de Paris’ (sün. ‘Etoile de Paris’, Suurbritannia 1955). Euroopast pärit vanadel sortidel on tavaliselt väga õhukesed kroonlehed ja nende välimus kannatab enam vihma käes. Tuntud ja laialt levinud on kuulsa aia- ja maastikukujundaja Piet Oudolfi selekteeritud sordid ‘Blue Paradise’ (Holland 1993) ja ‘Blue Evening’ (Holland 1995), kuid need pärinevad juba märksa uuemast ajast. Plahvatuslikult palju siniseid sorte on 1990ndate teises pooles ja 2000ndatel loonud Venemaa aretajad. Need on jõudsalt tuntust kogunud ning nüüdseks osaliselt jõudnud ka lääne kollektsionääride ja turustajateni. Siiski on tegemist veel vähe levinud ja suhteliselt raskesti kättesaadavate sortidega.