Sinilehter – silmatorkavate õitega toataim

Sinilehter ehk keerdviljak püüab aiakeskuse müügilaual juba kaugelt pilku. Tema puhassinised, sortidel aga ka roosakad õrnade õievarte tipust välja sirutuvad õied pisut kahuse lehekodariku kohal alustavad kohe tantsu, kui kerge tuuleõhk taimest üle käib.

Sinilehter (Streptocarpus) kuulub gesneerialiste sugukonda. Neid kasvatades on kõige olulisem meeles pidada, et nad ei talu tuuletõmmet, liigniiskust ega läbi kuivamist ning neile ei meeldi ka lauspäike. Sellepärast tasuks neid kasvatada ida- või läänepoolsel aknalaual, kust paistab hommiku- või õhtuvalgust. Põhjapoolsel aknalaual jääb sinilehtrite õitsemine valguse puuduse tõttu vähesemaks, aga siis saab taime valgusevajadust taimelambiga korvata. Kui aga aknad avanevad lõunasse, võiks taimepotid otsese päikese eest pisut kaugemale tõsta.

Liigniiskust on võimalik vältida õige istutusseguga – muld peab olema vett läbi laskev ja kergelt happeline ning poti põhjas peab kindlasti olema piisavalt sõmerat drenaažimaterjali, samuti avad, mille kaudu liigne kastmisvesi saaks välja voolata. Vajaliku niiskuse säilitamiseks on hea muld, millesse on segatud kuni veerandi võrra perliiti.