Maikuus hakkab kõik rohetama. Tee omale võõrasemadega õuepärg!

Kes tahab nooruslikku jumet, see peab maikuus koiduajal kasteveega nägu pesema, teadis vanarahvas. Lillekasvatajal on selletagi maikuus õuetoimetusi varavalgest hilisõhtuni, kõrvad linnulaulust kurdid ja klassikaline aednikupäevitus palgeil õhetamas.

Maikuu alguses on rohelisel ja rohelisel veel vahe. Tasapisi reedab metsaserv toomingate asukohta, lisandub lepalehtede sinkjashalle toone ja pärnapungade sooje kuldseid varjundeid. Lõpuks neelab leheroheline endasse kõik igihaljad kuused-männid-kadakad. Pildi värskendamiseks viskab loodus sekka valget – puuvõradesse toomingaõisi ja metsaalustesse maikellukesi, laotab põlluservadesse heinputkede pitslinikuid ja külatänavatesse valgete sirelite kardinaid, koob sood-rabad tupp-villpeadega pehmeks kampsunikangaks ja kaunistab need sookailuõite maagilise mustriga.

Ajaloo jooksul on seda kevadist kiirete muutuste, ärkamiste ja tärkamiste aega ikka rõõmuga tervitatud. 13. sajandi Inglismaal, Itaalias, Prantsusmaal ja ka Saksamaal näiteks „ratsutati maisse“, käidi looduses ning toodi koju oksi ja õisi. Punuti pärgi ja vanikuid ning tantsiti rituaalseid tantse. Keskajal korraldati Euroopa linnades turniire, maikuninga või maikrahvi valimisi. Värskelt linastunud „Apteeker Melchiori“ triloogiagi algab maikuise papagoilaskmise turniiriga ja jätkub raehärrade lustipidustustega.