Kivisel aiamaal vähelevinud marju kasvatav naine: „Iga asi, mille istutan, peab olema söödav“

„Esialgu sujus meie pere maaelu nagu eestlastel ikka – reede õhtul tulime kohale, terve nädalavahetus läks niitmise peale ja pühapäeva õhtul või esmaspäeva hommikul läksime linna tagasi,“ meenutab Greta. Iga kord oli kahju ära minna ning seda, kuidas muru kasvab, nad esimestel aastatel ei näinudki! Kui aga viie aasta pärast sündis perre väike Otto, tuli elukorraldus üle vaadata. „Siis saime aru, et püsivalt maal olla oleks mõistlikum. Elasime Rahumäe teel kortermaja kolmandal korrusel. Lifti ei olnud, mitu korda päevas last ja vankrit üles-alla tirida oli kohutavalt tüütu. Niipea kui uksest välja said, vuhisesid autod nina eest läbi,“ räägib Greta. Tiheda liiklusega linnatänaval ei tundunud last kasvatada just turvaline.