Putukafriigi päevaraamat. Elust aias koos putukatega
Kevadel, kui loodus tärkab, ei ärka talveunest ainult taimed. See on ka putukamaailma uue aastaringi algus.
Viio Aitsam
Putukafriigi päevaraamat. Elust aias koos putukatega
Kirjastus Hea Lugu, 2016
Linnastunud inimene, isegi kui tal on oma aialapp, putukatest-mutukatest suurt lugu ei pea. Vast ainult kimalased, paksu karvase tagumikuga sumisejad, oskavad varakevadel oma uimase lennuga linnainimese heldima panna. Ülejäänud lendavad, roomavad ja ronivad pisielukad tekitavad paljudes pigem õudust. Kui siis mõni neist – näiteks lehetäi – on end aedniku roosinupule taimemahla imema sättinud, võib see vaatepilt nõrgema närviga roosikasvataja minestuse äärele viia.
Viio Aitsam on hoopis teisest puust aiaomanik – tema ainult kõiksugu mutukaid oma aias näha tahakski. Ühes käes fotokas ja teise kaenla all hunnik määrajaid, nii ta aias pidevalt ringi luusib. Et neid tegelasi oma maalapile meelitada, on ta Margusele, oma kultuuriajakirjanikust elukaaslasele, seadnud niitmistööks kindlad piirid. Tulemus on, et nende pere aed on nii taimede kui ka muu eluslooduse poolest liigirohke. Saaki ja silmailu jagub nii inimesele kui ka kõigile teistele asjast huvitatud tegelastele.
Kuna tegu on endise ajakirjanikuga, kellel kirjutamine veres, on Viio putukavaatlustest ilmunud see tore päevikuvormis raamat. Luban, et pärast teose läbi lugemist vaatab igaüks mutukamaailma hoopis teise pilguga ega tiku kõike, mis liigub ja sumiseb, kohe sõjakalt maamunalt minema pühkima. Isegi mitte kiritigusid!
Igal kevadel värvub maa kollaseks ja algab võililleaeg. Miks võiks võililledel alati lasta veidi kauem õitseda, selgub sellest tsitaadist:
„Võililled meelitavad kokku tohutul hulgal putukaid. Võilill pakub nii õietolmu kui nektarit. Paljud käivad õitel lihtsalt söömas, teised on korjel. Meil käibki nüüd nii, et korraga tervet aeda ei niida. Margus jätab siia ja sinna õitega laikusid. Märkame, et tasapisi on üle maantee väljalt aeda kolinud uusi looduslikke taimeliike, isegi naistepuna ja palderjan. Mõne uustulnuka puhul ootame ekstra, et ta jõuaks ka seemnetega valmis. Päris niitmata jätta ei saa, kasvõi sellepärast, et säiliksid piirid meie ja kiritigude tsoonide vahel.“
