Ühe Lõuna-Eesti savilauda renoveerimise lugu. 1. osa

Põhjala Seebitalu perenaise Aire Tamme 12-aastane seiklus on olnud rohkem kui lihtsalt taluelu. See on olnud oma unistuste poole püüdlemine, alustades maaelu armastusest kuni vana savilauda renoveerimiseni.

Põhjala Seebitalu perenaine Aire Tamm jagab Maakodu lugejatega muljeid, kogemusi ja teadmisi, mida ta on saanud oma unistust ellu viies. Lähemalt saab talus kasvavate loomadega ja perenaise tegemistega tutvuda talu kodulehel seebitalu.ee

Minu kui ühe pikka kasvu „väikese“ inimese suur unistus oli renoveeritud savilaut, kus oleks ruumi nii loomadele kui ka loomadega tegelejatele. Olin seda oma vaimusilmas kujutlenud juba aastaid. 60 sentimeetri paksused saviseinad, mis pole enam betooniga tehtud parandustest triibulised, vaid taas kaetud värske savikihiga. Uued aknad ja uksed, mis tuult sisse ei lase. Uus katus, ideaalis laastudest nagu endisaegne. Kirsina tordil soojustatud teine korrus, kus käsitööna kitsepiimast seepe ja lambavillast vaipu valmistada.