Maakodu lugejad seiklevad Prantsusmaa aedades ja söövad austreid

Maikuus toimub kaks Maakodu ja GoTraveli aiareisi Prantsusmaale. Neist esimene algas 17. mail. Algus oli raske, kuna ööuni jäi paljudel poolikuks või üldse ära.

40 aiahuvilist kogunes Tallinna lennujaamas kell 3.40 öösel, et suundud Riia kaudu Pariisi. Õnnelikumad said lendude ajal silma kinni, ärevamad mitte.

Pariisis oli meil vastas giid Sirje, kes on prantslasega abielus ja elanud Prantsusmaal juba 30 aastat. Ta võttis kogu seltskonna sappa ja suundus bussi poole. Mida aga ei olnud, oli buss.

Lõpuks see saabus, peal kaks juhti – üks suur ja teine väike. Nad parkisid bussi keset teed ja hakkasid kohvreid peale laduma. Kuna suur sõiduk blokeeris tee, hakkasid selle taga seisma jäänud keevalised autojuhid (tegu pole rahulike ja pikatoimeliste eestlastega) üksteise võidu signaalitama. Meie bussijuhid ei lasknud end aga tuututamisest segada ja tegutsesid rahulikus tempos.

Nende tempot saime omal nahal tunda ka edaspidi, kui nad sõitsid valesti või ei leidnud sihtkohti üles.

Esimene loss ja aed

Pärast 180 km läbimist ja maitsva kolmekäigulise lõunaga keha kinnitamist tormasime Põhja-Prantsusmaal asuvasse Maizicourti aeda.

Väikese 18. sajandi lossi ümber laiub 10 hektari suurune park, kus on eri stiilides aedu ja pudulojuseid alates kõlavahäälsetest kukkedest ja lõpetades sõbralike eeslitega. Ohhetamist ja ahhetamist jagus, kuna rodod ja paljud lilled on juba täies õies.

Vaata lahedaid taimedest väravaid ja õuetubasid!

Seejärel suundusime mere ääres asuvasse endisesse inglaste suvituslinna Mers les Baini, mille vanalinn koosneb üksteise külge pikitud imeilusatest majakestest, üks värvilisem kui teine. Kokku moodustavad nad fantastilise ansambli, mida võikski vaatama ja pildistama jääda.

Kahjuks mängis lühikeseks jäänud öö oma osa ja soov oli hotelli jõuda ning põhku pugeda. Nii et tuli kokku lepitud ajaks bussi juurde vantsida. Keda aga jälle näha ei olnud, olid bussijuhid. Giidi telefonikõne peale teatasid nad, et läksid linnaga tutvuma ja lasid kogu reisiseltskonnal ennast veel paarkümmend minutit oodata.

Hotell Vieille Ferme oli ebatüüpiline – samas kohas on majutust pakutud juba pea 250 aastat ja omal ajal on seal peetud ka talu. Toad asuvad mäeveerul majakestes kesk õitsvat aeda. Huvitaval kombel ei rääkinud teenindajad sõnagi inglise keelt ja suhtlesid eestlastega vaid prantsuse keeles, korrates sama lauset mitu korda ja aina aeglasemalt. Ju mängis rolli magamata öö, aga prantsuse keel eestlastele külge ei hakanud ja lõpuks tuli siiski kehakeel appi võtta, et kõik oma toad üles leiaks.

Uni oli magusam kui mesi ja hommik saabus kiiresti.

Teine päev jätkub bussijuhtide taktikepi all

Hommikul hotellist lahkudes ei osanud arvata, et roolis jätkab meie väiksem bussijuht. Suurem mees istus teist päeva kõrval, pildistades ja filmides ümbrust. Vaadata oligi palju, kuna väikestes külades asuvad majakesed on justkui pärit muinasjutust. Sõiduteede ja tänavate äärde on aga istutatud palju õitsvaid taimi, mis rõõmustavad oma lopsakusega silma.

Miromesnili aed asub ümber suure lossi ja selle juurde kuulub 200 hektarit maad (100 ha põldu, 70 ha metsa ja 30 ha suurune park). Teksastes ja T-särgis karismaatiline lossiproua võttis meid soojalt vastu, ronis jalgupidi tooli peale ja rääkis kõlava häälega, kuidas loss on mitu sugupõlve nende perekonna käes olnud ja viimased 19 aastat, pärast onu surma, on tema pere seal elanud ning tööd rabanud.

Lossi kõrval asub imetlusväärne köögiviljaaed, kus sirguvad kapsaste ja sibulate kõrval ka mitmed lilled. See on suurepärane näide, kuidas köögiviljamaa võib pakkuda ka silmailu. Külastajatel on võimalus käed külge panna – kuna kõike kasvatatakse mahedalt, saavad külastajad soovi korral kummikinda(d) kätte tõmmata ja käiguteedele tikkuvat umbrohtu kitkuda. Eestlased kasutasid seda võimalust hea meelega!

Edasi suundusime William Farcy aeda, kuid jõudsime tupikusse eramajade rajoonis, kus olid väga kaunid väiksed aiakesed. Koerakesega koos maja seina äärest umbrohtu tõrjunud peremees juhatas hoogsalt käega vehkides õige suuna kätte ja ümber hobusetallide läbi puudesalu minema hakates leidsime lõpuks ka aia üles. Tee peal oli põhiteemaks see, mis rakendust küll bussijuht kasutab, kui pidevalt puusse paneb. Osad inimesed olid valmis talle Google Mapsi tutvustama.

Kohale jõudes ja ringi vaadates tabas mitmeid aednikke valgustav hetk – lillede keskel kõrguvad nõgesepuhmad ja muu umbrohi tekitas tunde, et ei oldagi kõige kehvem aednik, kui ei suuda kogu aeda puhtaks rohida. See oli antud aia puhul ka kõige tugevam emotsioon.

Üllatus üllatuse otsa

Lõunale sõites üllatas väike bussijuht kogu seltskonda – ta leidis restorani üles! Edasi läks aina paremaks.

Esimese käiguna pakuti mere ääres asuvas restoranis austreid. Giid oli enne tutvustanud, kuidas neid süüa, ja nüüd said paljud reisisellid esimest korda elus austrimaitse suhu. Maitses kardetust palju paremini! Teiseks käiguks pakuti raikala kapparitega ja magustoiduks clafoutis’t ehk Prantsuse kirsikooki.

Edasi suundusime roosidekülla Veules les Roses. Juht pidas bussi kinni karjamaa kõrval, kus rohtu nosivad lihaveised jäid meid huvitatult jõllitama (rohumaadel näeb üldse hämmastavalt palju veiseid, lambaid ja hobuseid, Eestis sellist pilti enam ei kohta). Bussijuht viipas käega mäest alla – seal pidavatki otsitud külake olema. Oli ka, nii kilomeetrise jalutuskäigu kaugusel.

Autentne külake pärineb 14. sajandist: vana veski, kalurimajad, pillirookatustega farmid ja roosid igal pool. Uhked pillirookatused on erilised selle poolest, et nende katuseharjadele on istutatud iirised, need taimed, mis muidu kasvavad peenras.

Jalutasime läbi küla, vahtisime suu ammuli majakesi ja pildistasime õitsvaid roose. Kuna 18. mai on Prantsusmaal taevaminemispüha ja vaba päev, oli küla täis jalutuskäigule tulnud inimesi koos koertega. Neljajalgsed käitusid viisakalt, ei haukunud ega hammustanud, vaid sülekoertel paistis keel vesti peal olevat.

Edasi võtsime suuna Honfleuri linnakese suunas, kuid vahepeal tuli ületada La Manche’i väin selleks rajatud uhke Normandia silla kaudu (pikkus üle 2 km, laius üle 23 meetri). Elavalt suure bussijuhiga vestelnud väike juht suutis enne silda valepöörde teha ja nii õnnestus meil lähedalt näha ka ühte tööstuslinna. Teisel katsel saime siiski silla peale.

Honfleuris leidsime hotelli viida ja sissesõidutee üles, kuid juht keeldus sinna pööramast ja pidas bussi kinni keset rattateed. Eestlastel tuli oma kohvrid 300 meetri kaugusel olevasse hotelli vedada. Õnneks oli tee allamäge (aga mis saab hommikul lahkudes?).

Pärast tubade kättesaamist suunduti jalutuskäigule Honfleuri vanalinna. Kuna bussijuhtide „töö“ tulemusel jõudsime hotelli plaanitust hiljem, nihkus ka linna minek hilisemaks. Sellele vaatamata polnud bussijuhid nõus tagasisõiduaega nihutama ja kes tunni ajaga vanalinnas jalutuskäigu ja õhtusöögiga ühele poole ei jõudnud, pidid 3 km hotelli kõmpima. Kui esimesel päeval kogunes keskmiselt 11 000 sammu, siis teisel päeval koos öise jalutuskäiguga juba 18 000.

Edasistest seiklustest loe SIIT!