Kui olin mõnda aega ringi vehkinud, teatas mees otsustavalt: „Nüüd tuleb kartul maha panna!“

Kuna kartulimaad meil pole, otsustasime panna väikse kotitäie varajast kartulit mullu sügisel pööningult välja visatud ja sügiseste lehtedega segatud „huumusehunnikusse“. „Kartul pannakse maha, kui toomingas õitseb,“ targutasin mina. „Aga õitsebki ju,“ vastas mees. Millal see veel juhtus? Kuidas mina ei märganud?

Mul hakkas endast kahju ja pisut piinlik oli ka. Langetasin otsuse hakata aeg-ajalt mitte midagi tegema. Loodusemees Fred Jüssi on tõdenud, et maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. „Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda,“ on Jüssi öelnud. Ka paljud teadlased soovitavad nn hajusmõtlemist, mis paneb aju teistmoodi tööle ja aktiveerib loovust.

Ega molutada ei ole lihtne, sest kevadrahutus on aiapidajal hinges ja kogesin enda puhul isegi mõningaid võõrutusnähte. Ent molutamist harjutades märkad ümberringi täiesti uusi asju.

Istusime siis ühel õhtul pärast õuetoimetusi terrassil ja lihtsalt molutasime. Isegi rääkida ei viitsinud. Kuulasime linnulaulu ja nautisime vaikust. Kui me olime seal niimoodi mõnda aega molutanud, hakkasid tekkima ideed. Näiteks avastas mees, et üks terrassi riiul on täiesti vales kohas. See tundus meile mõlemale pööraselt naljakas, sest riiul oli seal olnud vähemalt kolm aastat. Mina aga vaatasin riiulil laiutavaid mõttetuid plekist topsikuid ja leidsin, et pean need taaskasutusse viima – ehk keegi teine tunneb neist rohkem rõõmu.

Seega, ärge unustage molutamist! Või kaunimalt öeldes – viljakat mittemidagitegemist.