Metsmustikat tasub süüa halvenenud nägemise ja rasvumise korral
(2)Harilik mustikas on looduse suur kingitus, mille võlu seisneb rikkalikus maitses, sügavtumedas värvuses ja tervist toetavates omadustes. Mari, mille kasulikkust kipume unustama ja peame uuesti meelde tuletama, võiks olla pidevalt meie toidulaual.
Mäletan, et lapsepõlves meeldis mulle indiaanlasi mängida. Selleks et korralikud tätoveeringud nahale saada, tuli minna metsa ja joonistamiseks natuke mustikaid hankida. Mustikamarjadega tehtud tätokad olid kõige kenamad ja kergemini maha pestavad – selleks oli vaja vaid näpuotsatäit sidrunihapet. Päris põnevaid joonistusi sai teha ka võilille ja vereurmarohuga, kuid nende püsivus oli võrreldav henna või vildika omaga. Tuli oodata, kuni pealmine nahakiht aegamööda maha kulus. Igal juhul ei olnud kunagi kartustki, et juulikuus metsast tulev laps näeks ontlik välja – mustikamust oli tema suu ja mustad tema näpud. Kuid see ongi suvi!
