Aastaid tagasi ühele Eesti väikesaarele elama läinud naine meenutab siiani esimesi suvesid. Eesti oli saanud iseseisvaks, nõukogude armee lahkunud ning saartele pääses ilma lubadeta. Kuna pere tutvusringkond, mis jäi mandrile maha, oli suur, kippusid paljud nende tallu suvepuhkust veetma.

„See oli hullumeelne aeg. Mäletan, et kui teised nautisid puhkust ja käisid mere ääres, oli minu jaoks suvi vaid töö ja teenindamine. Lõputud külalised, voodipesu pesemine, toiduvalmistamine, lisaks pead veel seltskonda ka pakkuma – see kõik oli meeletult väsitav,“ räägib perenaine. Paar-kolm aastat pidas ta vastu, kuid siis ütles abikaasale, et nii see edasi ei saa minna. Kuidas nad suutsid tuttavate tulvale piiri panna? Nad hakkasid majutust pakkuma tasu eest ja tegid oma kodust turismitalu.

Loe veel lugusid elust enesest ja kirjuta kommentaaridesse oma kogemustest!