Septembris on paras talveks õievihad valmis teha

Septembrikuus ei ripu lilletalunikul akna ees lae all kardinad, vaid rahakummidega kokku köidetud õievihad.

Need kuivavad mõne nädalaga krõbekuivaks ja kolivad siis edasi töötuppa kastidesse ja sahtlitesse. Talveks tallele. Et oleks värvikirevaid materjale võtta ka siis, kui looduses on kõik ümberringi vihmamärjaks ja mulla- ja mudakarva vettinud.

Talveks ei saa tallele pandud mitte ainult õied, vaid ka lehed ja oksad, kõrred ja kuprad. Nendega on kerge talvisel ajal eluruume elavdada. Surnud taimedega elavdada? Kõlab kentsakalt? Mitte sugugi. Nii popid pole kuivatatud taimed ja õied vist veel kunagi olnud: pärjad ja pruudikimbud nagunii, aga ka kõiksugused tamiilile lükitud „õiekardinad“, suured kuivtaimedest „maalid“ salongide seintel, purskkaeve meenutavad kõrresülemid massiivsetes vaasides ja õhulised hõljuvad kompositsioonid trepihallides lühtrite asemel. Neis kõigis on ühtaegu suursugusust, haprust ja tohutul hulgal vastupanu. Tuleb nad vaid õigel ajal ilmavallast päästa ja sooja tuppa kuivama tuua, enne kui nad vihmas ja tormituultes murduvad ja kõdunemisprotsessist haaratud saavad.