Ent viljapuude valimine pole kergete killast. Tekkivad küsimused – kui mitu puud võtta, milliseid liike ja sorte valida, kes neist tahab viljakandmiseks millist kaaslast – panevad pead murdma ja vastuseid on omapäi raske leida. Ja siis, kui puud on aeda istutatud, alles päris keeruliseks läheb, sest nende eest tuleb ju hoolt kanda. Muidugi võiks appi võtta mõne õpiku laadis akadeemilise puuviljakasvatusraamatu, aga neist on inimesel, kes puuviljanduses alles esimesi samme astub, esiotsa keeruline aru saada. Sellepärast soovitan mina esmalt läbi lugeda just selle pisukese kiiksuga raamatu. Sirje Tooding, kes on pikaaegne Räpina aianduskooli õpetaja, oskab teemale läheneda veidi loovamalt ja on oma raamatu hoopis teisiti üles ehitanud. Kõik, mis puuviljanduses ette tuleb, on ta suutnud lühikeste ja lõbusate jutukestena kirja panna. Justkui imeväel saavad selgeks mõisted (näiteks korgistumine, kahvelharud, uinuv pung jpt), mis kuiva tuupimisega hästi meelde jääda ei taha, kuid mida on viljapuid kasvatades oluline teada. Kõiki jutukesi ilmestavad vahvad illustratsioonid, mis on autori enda pintsli alt tulnud.

Väikeseks eelroaks raamatu sisust olgu siinkohal ära toodud nipp (lk 87, peatükis „Õitsemine“), tänu millele Sirje koduaia ploomipuud igal aastal saagi raskuse all ägavad ega pea mingeid pausiaastaid.

Igal kevadel olen ploomipuudele õitsemise ajal appi läinud. Silitan pika tolmuharjaga õisi täis oksi, kõnnin teise puuni, seal toimetan samuti. Nii käin läbi kõik puud ja siis ringiga tagasi. Hea saagi saamiseks on oluline teise sordi õietolm. Mitte teise puu õite tolm, vaid just teise sordi oma. Õitsemise ajal mängin mesilast kolmel korral: õitsemise alguses, massilise õitsemise ajal ja lõpus.

Julgen kinnitada, et pärast selle raamatu lugemist ei tundu akadeemilisemad teosed enam raketiteadusena. On täiesti võimalik ilma aianduskoolis käimata oma viljapuuaia eest eeskujulikult hoolitseda ja töötasuks igal aastal rohket saaki saada.