Kadri Tramm: september on rikkalik saagi koristamise kuu
September seostub minul alati õunalõhnaga. Mäletan kooliaega, kui pinginaaber võttis kaasa oma aia õunu. Need olid suured, imehea maitsega ja hammustades lausa nirisesid mahlast.
Meie aias oli ka õunu, kuid mitte selliseid – puud olid vanad ja ainus sort, mis rohkesti saaki andis, oli ‘Valge klaarõun’. Pinginaabri õunad olid palju paremad. Tollal ei tulnud ju pähegi küsida, mis sort nende aias kasvab.
Sel aastal olen oma viljapuuaia noorelt ‘Suislepalt’ saanud esimesed õunad. Vapper väike puu kandis kümneid õunapunne. Tõsi, paljud neist olid ussitanud ja seetõttu tuleb järgmisel aastal olla hoolsam – panen kahjurite püünised juba kevadel puudele rippuma.
September on veel rikkalik saagi koristamise kuu. Minu tomatid ei tahtnud ega tahtnud sel aastal punaseks minna ja saak jääbki suve lõppu. Samas olen rõõmus, et õue istutatud ‘Vilma’ ja ‘Lätiõue’ annavad vaat et rohkem saaki kui kasvuhoonetaimed.
Sel aastal panin esimest korda maha eestimaise aedherne ‘Aamisepp’ ja olen selle maitsest täiesti vaimustatud. Nii magus, mahlane ja mitte ühtegi ussitanud kauna! Nüüd kavatsen seemet järgmiseks aastaks ise varuda.
Kurke tuleb nii mis mühiseb. Ehitasime mehega raami, et nad saaksid kasvada vertikaalselt, aga isepäistele, nagu nad on, ei aidanud võrsete kinnitamine ka – ikka ajavad end sinna, kuhu ise tahavad. Plaanin neidki sisse teha, sest vaevalt kõiki toorelt ära jõuab süüa. Suurem kurkide marineerimine on juba seljataga, sest igal aastal ostan paarkümmend kilo kohalikult kurgikasvatajalt.
Suve lõpus käibki suur hoidistamine. Aastatega on selgunud, mida meie peres talvel kõige rohkem tarvitatakse. Kindlasti on kõige minevam kraam marineeritud kurgid, kurgi-tšilli ja kurgi-küüslaugu salatid, samuti kurgikuubikud – hea panna otse salatisse või kastmesse. Ja muidugi seened! Männi- ja kuuseriisikad, puravikud, kukeseened – kõike on jätkunud peale kastme ka purki panna.
Mooside asemel, maasikamoos välja arvata, oleme sel aastal teinud hoopis krehvtiseid kastmeid – rabarberi, punase ja musta sõstra tšatnisid. Arvestasin kokku, et keldrisse olen tassinud umbes 80 purki hoidiseid. Mitte kõike ei söö me ise, vaid jagame lähedastele ja võtame sõpradelegi külakostiks kaasa. Kui aed sulle lahkelt vilju annab, oleks patt neid mitte tallele panna. Aga olen õppinud ka piiri pidama – pole mõtet toota hoidiseid keldrisse tolmu koguma.
Nii et tegelikult on suve lõpp tore ja rikkalik aeg, mil keldri või sahvri riiulid täituvad mõnusate isetehtud hoidistega. Kibelen minagi taas metsa minema, et sealt mõned puravikud ära tuua.
