Sügisesed isuäratavad punapõsksed õunad

Metsaveer on verevalt kirev nagu saare naise tanu ja taliõunte põsed õhetavad nagu nägusatel meheleminekuikka jõudnud neidistel.

Kuigi kasvuhoonest saab veel krüsanteeme, sätib elu lilletalus ennast tasapisi talveks valmistumise ja uue hooaja õnnestumise lainele. Sibulad mulda, seemned kotti, maa roheväetise alla puhkama. Käes on aeg, kui tuleb end korraks seisma sundida, et aina madalamalt käiva päikese ja tähise ööjaheduse embuses kiiresti kaduvat ilu imetleda.

Looduses viibides saab muidugi ka maha langenud lehtedest, käbidest, siledatest merekividest või tammetõrudest mandalaid laduda või oksaga liivale joonistada, ilma eesmärgita lihtsalt tegevusse sukelduda.

Ega neid punaseid marju, mida vanikuteks lükkida, pole kauaks – tühja kõhuga läbirändlinnud pistavad astelpajudki üleöö nahka, rääkimata siis magusamatest suutäitest. Vaid lodjapuumarjad seisid mullu põõsastel kevadeni välja, harilikult kaovad needki siidisabade ahnesse kurku.