Lõuna-Eestis elav mees valmistab kodukandi bussipeatustesse muinasjutulisi puupinke
(18)„Olen alati pendeldanud tehnika ja kunsti vahel,“ ütleb Andres Rattasepp, kui seisame ta töökoja juures Harglas. Andres pole ennast kunagi piiridega piiranud − selleks on ta liiga püsimatu ja uudishimulik. Põhiliseks tööriistaks on tal praegu mootorsaag ja materjaliks puit.
„Mingil hetkel otsustasime perega, et kolime Tartusse. Töökohaks sai Elva gümnaasium ja need seitse aastat ongi olnud mu kõige kauaaegsem töökoht. Töö- ja tehnoloogia õpetaja amet ja lapsed on tõelised energiapumbad, et päeva lõpuks vaevalt midagi üle jääb.
Kogu õpetamise aeg − lisaks Elvale ka Paluperas ja Tartus − oli tegelikult väga arendav. Aastal 2008, Elva gümnaasiumi ajal, korraldasid kunstnikuhingega Anni ja Mari Elva külje all Puupäevi. Puu vastu oli mul huvi ammu tekkinud, aga proovinud ise veel ei olnud. Ostsin sae ja tegin kaks kuju. Neist üks on siiamaani alles − Elva raudteejaama vastast algab „väike-väe-rada“, mille alguses istub kääbik männipuust posti juurel ning näitab suunda… Sellest sai alguse mu tahe puukujusid teha,“ ütleb Andres.
Esimeseks tööks sai oma Sooblase külla pingi tegemine. Pingil istub ema, kes hoiab last süles. Selle pingi nimi on „Igavesed bussiootajad“.
