Leesikas on naisterohi, mille kasvukohad pärandatakse emalt tütrele

Leesika leiukohti naljalt võõrastele ei paljastata ja pärandatakse need emalt tütrele, sest taim ei taastu eriti kiiresti ja pealegi on teda raske korjata.

Vanemale põlvkonnale meenutab leesikas kõigepealt 1970ndatel koolis või tudengina kogutud ÜKT (ühiskondlikult kasuliku töö) tunde. Oli aeg, kus „sotsialistliku noorsoo“ ülesannete hulka kuulus ka ravimtaimede korjamine. Kuidas asi päris täpselt käis, esimese hooga ei meenu, aga mäletan, et kui ravimtaimede korjamiseks polnud suviste mängude kõrvalt aega jätkunud, siis tõi ema sügisel Kabli rannast suure kotitäie kibuvitsamarju. Pärast kuivatamist andsid need täpselt apteeki viimiseks vajaliku kilo ravimtaimi.

Peipsi ääres esialgu kuivkäimlaga majas elades jõudsin selleni, et põievaevuste tarvis oli vaja ikka leesikateed juua. Ja millalgi seda Kuusalu lähedalt tee äärest korjates tulin mõttele panna leesikas kasvama ka oma Peipsi kodu rannamännikusse. Sai ikka mitu korda toodud – küll istutatud kenasti üksikuid juurega taimi, küll tervet labidatäit. Ent see pirtsakas taim ei võtnud juuri alla ega kihutanud laiali, nagu vahel võib tunduda leesika kasvukohas, kus teda on maas tihe vaip.