Mõnel kevadel pole lumigi sulada jõudnud, kui sinised-kollased-violetsed haprad, aga vaprad õiekesed suruvad end juba läbi lume ja pakuvad õieilu. Kui teised kevadlilled õide puhkevad, on nemad õitsemise ammu lõpetanud. Aiapidaja võib neid kirkaid kevadekuulutajaid imetleda vaid silmadega, sest vaasi korjata krookuseid ei saa – neil pole vart. Äsja avanenud õied meelitavad ligi mesilasi, kes saavad sealt kätte oma esimesed kevadised mokatäied nektarit.

Viivi Lepiku sõnul on tema aias üle 100 krookuseliigi ja -sordi. „Mõned udupeened sordid ja liigid on ka välja surnud, nii et täpset arvestust peast ei tea,“ ütleb ta.

Laias laastus võib need lilled jaotada kahte rühma, kevadisteks ja sügisesteks krookusteks.