„Kuna mina olin ju lapsest saadik rahvatantsija ehk kunstnikuhing, siis ega minust talutööde juures väga suurt abi ei olnud. Viljandi kultuurikolledžit ja seda aega, kus ma tantsujuhiks õppisin, armastasin tuhat korda kartulivõtust rohkem. Eks mu pubekaeas oli ikka tülisid ka, sest ei tahtnud ju kogu aeg tööd teha!

Aga kuna meie isa neil päevadel, kui ma Ellamaal olin, ei tahtnud lasta ajal raisku minna, siis… Ta õpetas meile Pillega õigeid töövõtteid! Isale oli väga tähtis, et tütred peale elu üle rõõmustamise midagi ka oma kätega teha oskaksid. Mina näiteks proovisin sõnnikut laotada. Aga seegi oskus ei tule iseenesest. Sõnnikuharki peab oskama õigesti käes hoida! Isa oli selline, et tema jaoks olid meeste tööd ja naiste tööd. Naine ei tohtinud näiteks kirvest puutuda ega traktoriga sõita,“ räägib Agne ja turtsub tagantjärele naerda, sest nüüd sõidavad murutraktoriga kõik nende pere naised.

Jaga
Kommentaarid