Nelgid tulevad kaugelt maalt, kuid püsivad vaasis imeliselt kaua ilusad
Seekord on lilleseade staarideks külalised kaugelt maalt – nelgid. On aeg nende halb maine ümber lükata, sest nelkide eluiga on vaasis imeliselt pikk ja värvigamma uskumatult lai.
Minu aia eluslillekimbuaasta algab mihklipäeval ja lõpeb kadripäeval. Aprilli lõpus saan kimpu siduda lõhnavad topeltõielised nartsissid, lumeroosid, forsüütiaoksad ja esimesed kasvuhoonetulbid. Novembri lõpuni kannavad mind turvaliselt kasvuhoonesse kolitud krüsanteemid. Olen võtnud eesmärgiks pakkuda kimpudena müügiks vaid enda kasvatatud hooajalisi õisi.
Ent ürituste kaunistamine ja dekoreerimine annab mulle võimaluse hooajaväliselt n-ö kätt soojas hoida, kasutades ka eksootilisemaid õisi, kes tulnud kaugelt-kaugelt maalt.
Hea hoolitsus tähendab, et tuleb vaasis vett vahetada vähemalt üle päeva.
Ja kui juba kauged külalised kutsuda, siis oleks ju kena, kui neist oleks rõõmu pikaks ajaks. Seetõttu valingi hulgilao valikust seekord välja nelgid, kelle eluiga on vaasis imeline: kaks nädalat vähemalt, aga hea hoolitsuse korral isegi 21 päeva. Hea hoolitsus tähendab, et tuleb vaasis vett vahetada vähemalt üle päeva ja teha varrele värske lõikus ning buketti ei tohi hoida radika lähedal, puhuri all, kamina kõrval ega otse kaunis kevadpäikeselaigus – kohtades, kus meeldib olla kassil, ei meeldi kindlasti olla lõikelillel!
Jumalate lill
1907. aastal valiti roosa nelk emadepäeva lilleks, aga roosa nelgi legend ulatub paari tuhande aasta taha: kui Kristus risti löödi, olevat tema ema pisaratest tärganudki roosad nelgid (Dianthus caryophyllus). 1478.–1480. aastast pärineb Leonardo da Vinci maal „Nelgi madonna“, kus väike Jeesus-laps haarab neitsi Maarja käes olevat punast nelki. Aga juba ammu enne Kristust pidasid Kreeka ja Rooma aristokraadid nelke jumalate lilledeks, nii et kui vaatame pronkssõdurist ja nõukataagast kaugemale, saame halva mainega taimele päris mitu põnevat kultuurikihistust juurde.
Kui Kristus risti löödi, olevat tema ema pisaratest tärganudki roosad nelgid.
Nelgid jõuavad meile enamasti Lõuna-Ameerika põhjapoolsest otsast, täpsemalt Colombiast, mis asub Ecuadori ja Venezuela vahel ning on nagu nabanööriga – Panama, Costa Rica ja Nicaragua kaudu ühendatud Mehhikoga. Ka Colombia naaberriigid on maailmaturu aasta läbi lõikelilledega varustamises olulisel kohal. Ekvatoriaalne kliima loob selleks ideaalsed tingimused. Aiand, kust mu hulgiladu nelke tarnib, on Flores Funza, kus kasvatatakse peale nelkide ka roose, inkaliiliaid, kipslille, eukalüpti jpm. Aiandil on FlorVerde sertifikaat, nii et tagatud on kestlik tootmine ja vihmametsade säilimine ning kastmiseks kasutatakse kogutud vihmavett, mitte joogivett. Neil on üle 200 hektari katmikala ja kasvuhoonepinda, aasta ringi varustavad nad turgu ligi 30 sordi nelkidega.
Nelkide värvipalett on lai
„Edaspidi palun endale kinkida vaid nelke,“ sõnab elupõline käsitööõpetaja, kes pälvinud just Lümanda kogukonnalt elutööpreemia ja saanud kingituseks mu naabrinaise õmmeldud, kurrutatud rahvariideseelikust inspiratsiooni saanud lapiteki. Üüratusuurest lillekimbust, mis kallistuste saatel üle anti, on nädala pärast elus vaid nelgid, muu „kaugel maal“ kasvanud õieilu on kompostikraam.
„Nelgid on mulle nii meeldima hakanud,“ kinnitab ka kohaliku lasteaia direktor, „kuigi neil on halb maine.“ Ei pea ju punast nelki valima, kui tema maine ei sobi. Mind kõnetavad just Pantone aasta värvist, pehmest virsikutoonist lähtuvad pintslitõmbed. Panen ostukorvi šampanjatoone, karamelli, vanaroosat, lõheroosat, roheka servaga pastelseid kaunitare. Lapsed teevad üksikutest murdunud õitest ja vitsaraagudest oma kompositsioone. Emal rõõmu kui palju.
Vaja on:
suurt vaasi
priskete roheliste pungadega oksi
urbadega oksi*
nelke (’Brut’, ’Caramel’, ’Cobacabana’, ’Lege Marrone’ jt beeži ja roosa vahele jäävad karamellikarva sorte)
*Pajuurvad, sarapuu-urvad, urbadega kaseoksad jt on kasutuskõlblikud aasta läbi, kui oled nad märtsis-aprillis enne õitsemist ja pungade puhkemist ära kuivatanud. Tuleb leida lihtsalt hea kuiv säilituskoht, et hallitus ligi ei saaks. Kuivatamiseks on ideaalne härmpaju (Salix daphnoides) ja ka levinum kahevärvine paju (Salix phylicifolia), mis on meie levinuim pajukiisupaju.
Seljatäis „hirvemurdu“
Minu mahtu ja kõrgust andev rohekraam pärineb taas Tallinna botaanikaaia Audaku arboreetumist, Viidumäe katsepunktist, kus juba aastakümneid katsetatakse, kuidas üks ja sama liik edeneb erinevates kliimatingimustes, Tallinnas ja Saaremaal.
Kui mullu oli mul ajatamiseks „maast võtta“ sulalume- ja tormimurdu, siis sel talvel sain endale seljatäie „hirvemurdu“: räsitud on palju pisemaid okaspuid, pilbasteks hõõrutud pajud, isegi rodosid pole nad säästnud. Ainult okkalisi ja astlatega põõsaid-puid pole puututud. Inimesed elavad kohe naabruses, neil on koerad, aga see hirvi ei peleta. Isegi metssead, kelle populatsioon on pärast katku taastumas, ei suutnud nii suuri sigadusi korda saata. Aga nüüd on nemadki juba aia taga luurel käinud. Mullune suur tammetõrusaak oli talvel muidugi üks ahvatlustest, võimsate vanade tammede alune on segamini pööratud nagu vanapagana kaeraaed.
Esmalt säti oksad, siis õied
Sättisin vaasi kõigepealt pikad ja sihvakad, kunagi korvipunumiseks kasutatud paju järeltulija oksad. Konkreetse pajupõõsa liiki me ei tea, aga koor on tal kaunilt kuldset oliivitooni. Enda võsaveerelt lõikan lisaks traditsioonilisemat, töntsakate karvaste urbadega raagremmelgat (Salix caprea), rahvapäraselt laanepaju, sest ta on üks väheseid pajusid, mis metsas mõnda aega teiste puudega võidu kasvada suudab, enne kui valgus otsa saab. Ta on ka üks esimesi meetaimi, keda aprilli lõpus mesilased ja kimalased üksteise võidu külastavad.
Okste vahele hakkan lisama nelke, nii palju, kui vaasi mahub, umbes 20 tk vaasi, kolmest-neljast eri sordist, et värviüleminekud oleksid sujuvad ja efekt lõpuks külluslik. Võib lisada paelu ja lipsukesi, kui interjöör seda soosib.
