AEDNIKU ÖÖKAPIRAAMAT | Charles Dowdingu „Kaevamisvaba aed. Kergelt ja kiirelt umbrohust köögiviljadeni“
Kaevamisvaba aianduse meetod on üha populaarsem, sest on aru saadud, et kui aias vältida paljast mullapinda ja vähem mullaelustikku segada, annab taimekasvatus paremaid tulemusi. Ühtlasi pole siis vaja (vähemalt hobiaias!) haarata mineraalsete väetiste ja keemiliste taimekaitsevahendite järele.
Kaevamisvaba aiandusega alustamine ei pruugi teemasse süvenemata sugugi õnnestuda. Need, kes on terve elu traditsioonilist aiapidamist harrastanud, kipuvad kaevamisvabadusse õige skeptiliselt suhtuma. Mina aga soovitan: tasub proovida! Kuna Maakodu 2023. aasta ajakirjanumbrites ilmusid enne selle raamatu eestikeelse tõlke ilmumist Anne Grünbergi kogemuslood tema enda teekonnast kaevamisvaba aianduseni, siis proovisin selle eelmisel aiahooajal omal nahal ära. Sain katsetustest teadmise, et just nii ma edaspidi aias toimetama hakkangi. Tööd oli tõesti vähem ja saagid rikkalikumad kui varem.
Ausalt öeldes pole see raamat samm-sammuline teejuht, mille järgi saaks kohe hakata kevadest sügiseni ja nädalast nädalasse vajaminevaid töid planeerima. Pigem tutvustab see kaevamisvaba meetodit eri lähenemisnurkade ja autori enda aianduslike katsetuste kaudu. Raamat jaguneb seitsmeks mooduliks ja 19 õppetükiks ning iga õppetükk lõpeb testiga.
Minu arvates tasuks lugemist alustada viimasest, 19. õppetükist „Kaevamisvaba meetodi tuum“, sest see selgitab lühidalt meetodi olemust. Siis võtta ette 2. õppetükk „Lihtne, ajasäästlik, tootlik“, mis selgitab meetodi plusse paremini lahti, ja seejärel 17. õppetükk „Uus peenar – istutused ja saagid viie aasta jooksul“, milles on ühe peenra näitel tegevused üles loetud. Siis juba hakkad ülejäänud sisust paremini aru saama. Teste lahendades võid vabalt kohe raamatu lõpus olevat õigete vastuste spikrit kasutada. Kui sul on raamatu kõrvale veel Maakodu kaevamisvaba aianduse artiklisari eeskujuks võtta, siis usu mind: oled juba esimesel aastal edukas ega taha enam teisiti aias tegutseda.
Küsimusele, miks ei peaks mulda liigselt häirima, saab vastuse lk 154:
„Häirimata mullas on mullaorganismid aktiivsemad ja neid on rohkem. Tänu sellele suudavad nad ka rohkem taimejuuri vajaduse korral toidu- ja niiskuseotsingul aidata. Tegemist on pideva sümbioosiga või „vastastikuse seljasügamisega“. Vastutasuks abi eest kasvamisel saavad mullaorganismid taimedelt ellujäämiseks ja paljunemiseks „toidueritisi“.“
