AIAELU | Sageli ei järgita taimekaitsevahendi kasutamise juhiseid, nii et mürgistuse saab hoopis inimene ise
Kas ilusat aeda saab pidada kemikaale kasutamata? Tallinna Botaanikaaia taimekaitse spetsialist Pille Hermann ütleb, et saab küll, kui end aianduse alal veidi harida ning õppida tundma oma vaenlasi ja sõpru aias.
Aiandus on armastatud hobi ning iga rohenäpp igatseb endale lopsakat, pilkupüüdvalt õitsvat ja korras aeda. Sellise ilu taga ei ole aga mitte ainult lõputud aias veedetud töötunnid, vaid ka põhjalikud teadmised. Ei piisa ainult selles, et istutad ja külvad huvitavaid taimi, vaid pead tundma kasvatusvõtteid, enamlevinumaid putukaid, taimehaigusi ja nende tõrjevahendeid. Just kemikaalide kasutamisega tuleb jätkuvalt ette probleeme küll hooletusest, küll lünklikest teadmistest.
Terviseameti Mürgistusteabekeskuse õde-nõustaja Ruth Kastanje sõnul on kevadeti infoliinil 16662 esitatavad küsimused tihtipeale seotud putukatõrjevahendite ja väetistega. „Näiteks on laps leidnud väetisepulga ja seda maitsnud või lonksanud väetisevett,“ toob ta näite. „Kui algab sääsehooaeg, tuleb ette ka mürgistusi, mis on saadud sääsetõrjevahendi valest kasutamisest. Tüüpiliselt saadakse mürgistus vahendi liigsest doseerimisest – igal kevadel on juhtumeid, kus telk lastakse sääsetõrjevahendit täis ja siis minnakse sinna magama. Vahend, mis on mürgine sääskedele, on aga mürgine ka inimestele.“
Iga putukas ei ole paha
Pille Hermanni sõnul on kõige suurem probleem see, et inimesed ei tunne oma vaenlasi – nimelt pole mitte iga putukas aias hävitamist vääriv söödik, vaid võib olla hoopis inimese kasulik abiline. „Näiteks paneb keegi sotsiaalmeedias aiasõprade gruppi üles pildi kiilassilmast küsimusega, et kuidas seda putukat mürgitada. Alati leidub neid, kes jagavadki mürgitamisnõu,“ toob ta näite. Harilik kiilassilm on aga väga kasulik ja levinud putukas. Tema vastsed õgivad armutult lehetäisid ja on seega aiapidaja suured abilised. Sama lugu on herilasesarnase välimusega sirelasega, keda samuti ei pea hävitama, sest ta toitub lehetäidest ja nende munadest.
Tihti tekitavad paanikaolukorra istikupottides olevad väetisegraanulid, mida sageli peetakse teomunadeks. „Lihtne test – väetisegraanul näpu vahel pigistades katki ei lähe, teomuna läheb. Munad on alati kobaras, neid on rohkem kui üks,“ sõnab Hermann.
Kui kasutad tõrjevahendit, siis tee seda õigesti!
Iga taimekaitsevahendi pakendi peal on selle kasutusjuhend. Sageli aga juhendit ei loeta ning vahendit kasutatakse näiteks kasvufaasis, kus sellest ei ole mingit abi ja see võib pigem ohtlik olla. Tüüpiline on näide maasikapeenralt: maasikad on juba hakanud punaseks minema, aga siis avastab aiapidaja, et keegi putukas käib nendega maiustamas. Mis mürki nüüd marjadele panna? „Ei mingit, sest kui viljad on juba valmimas, siis ei tohi enam kasutada taimekaitsevahendeid ja ega neist mingit kasu enam ka pole,“ sõnab Hermann.
Tema sõnul kiputakse preparaate pigem liigselt kasutama, näiteks tehakse veidi ettenähtust tugevam lahus. Tavaarvamus on, et kui teen kangema mürgi, on see mõjusam ja nii saangi lahti kõigist aiakahjuritest. Tulemus aga võib Hermanni sõnul olla hoopis see, et pidevalt üledoose kasutades tekib kahjuritel toimeainele resistentsus ning soovitud tulemust ei saavutata. Rääkimata keskkonnakahjust, mis võib olla täiesti reaalne ja silmaga nähtav. Näiteks võib tuua juhtumi, kus aiapidaja tahtis tiigiümbruse umbrohuvabaks saada ning kasutas tiigikallastel glüfosaati väga uljalt. Umbrohutaimedest sai ta lahti, kuid samamoodi surid tiiki sattunud taimekaitsevahendi tõttu ka seal elanud kalad.
Hermann rõhutab, et kõik kasutatavad taimekaitsevahendid, sh bioloogilised, võivad olla ohtlikud, kui neid kasutada valel ajal ja vales koguses. Samuti tuleb igasuguse tõrje korral jälgida ilma – tõrjet ei tohi teha lauspäikeses ega ise allatuult seistes. Valima peaks tuuletu ilma ning taimed peaksid olema kuivad. Lisaks peab vaatama ka taimede kasvufaasi – umbrohutõrjega pole üldjuhul mõtet alustada keset suve, kui umbrohud on juba täisjõus kasvamas. Taimekaitse toimib efektiivsemalt, kui alustada kevadel taimede või seemnete muldapanemise ajal või mõnel juhul hoopis sügisel. Näiteks kasvuhoonesse tasub liimipüünised üles panna kohe, kui istutad sinna taimed sisse.
Roundupi kasutamine
Üks palju kõneainet pakkuv taimekaitsevahend on Roundup ehk glüfosaat. Teda kasutatakse näiteks kõnniteeplaatide vahel umbrohust lahtisaamisel või ka maa umbrohust puhastamiseks. „Inimestele tuleb mõnikord üllatusena, et ta ei kaota umbrohtu ära, vaid taimed lähevad pruuniks. Tegelikult ei saa kunagi kõikidest umbrohtudest lahti, sest taimedel on alati mullas seemnevaru – ehk saad lahti pealsetest, aga järgmisel aastal on umbrohi tagasi. Kindlasti tuleb umbrohutõrjet teha varakevadel kui taimed on veel väikesed ja õrnad. Keset suurt suve ei ole tõrjel enam mõtet,“ õpetab Hermann.
Mürgistusekspert Ruth Kastanje lisab, et aias kemikaalidega töötades peaks kasutama kindaid ja vastavaid jalatseid, näiteks kummikuid – plätud ei ole sobivad jalanõud kemikaalidega töötamiseks. „Rusikareegel on, et kui kemikaaliga tekib nahakontakt, siis peab selle koha kiiresti veega puhtaks loputama. Näiteks glüfosaatide nahale sattumisest võib tekkida reaktsioon, mille käigus nahk hakkab sügelema, punetama, tekivad naha tundlikkuse häired nagu sipelgate jooksmise tunne või tuimus. Seega tuleb nahale sattunud kemikaal sealt kiiresti maha loputada,“ selgitab Kastanje.
Saab ka ilma keemiata!
Hermann julgustab kasutama aianduslikke võtteid, mille puhul saab läbi kemikaalideta. Näiteks katteloori õigeaegselt kasutades päästad oma kapsapõllu ussidest. Lisaks on see jahedal kevadel asendamatult kasulik taimede kaitseks.
Õunapuu kärntõve ja puuviljamädaniku ohjes hoidmiseks tasub koristada puudealused sinna langenud lehtedest ja mädanenud õuntest. Nii võib pääseda puude pritsimisest. Lisaks ei tasu kasutada kasvuhoonet talveperioodil kola hoidmiseks, vaid teha see pärast hooaega täiesti tühjaks. Nii ei saa kahjurid seal aega veeta, sest nemad eelistavad talvituda taimepottide ja kastide all ja vahel.
„Üldiselt ei ole vaja iga asja pärast paanitseda ja isegi kui oled väga algaja, siis võta rahulikult ja õpi taimemaailma tundma. Taimed ei kasva ise, vaid siin peab väga palju teadma. Ilus aed võib olla keemiavaba, kui kasutad õigeid harimisvõtteid ja kasvatad õigeid sorte,“ sõnab Hermann. „Kes aga tahab abi loota kemikaalidelt, siis ma soovitaks teha läbi taimekaitsekoolituse. Seal räägitakse kemikaalide kasutamisest sisuliselt ning õpetatakse ka palju muid tõrjemeetodeid. Koolitusele võib igaüks minna – see on küll tasuline, kuid väga kasulik.“
Veel on väga oluline, et taimekaitsevahendeid hoitaks originaalpakendis, mitte ei valataks neid ümber ja ei jagataks tuttavatega. Ruth Kastanje toob näiteks mürgistuse lamba parasiitide tõrjevedelikuga, mis oli mitme pere peale ostetud ja jagatud siis suvalisse taarasse valatult. „Kui sellisel juhul õnnetus juhtub, siis ei pruugi enam isegi mäletada, mis kemikaaliga on tegemist. See info on aga väga oluline, sest mürgistuse esmaabi oleneb konkreetsest kemikaalist,“ sõnab ta.
Kui aga ikkagi puutud kemikaaliga kokku, seda on kogemata alla neelatud või nahale sattunud, siis mida teha? Kastanje sõnul on allaneelamise korral esimene abi suu loputamine ja vee joomine täiskasvanule umbes klaasitäis, lapsele 15 ml kehakaalu kilogrammi kohta lonkshaaval. „Seejärel võta juba kemikaalipakend pihku, vaata sealt järgi – millise ainega oli tegemist, ning helista mürgistusinfoliinile 16662 ja küsi nõu, mida teha – kas jälgida olukorda kodus või pöörduda haiglasse,“ sõnab ta. „Nahale sattunud kemikaal loputa nahalt veega kiiresti maha. Väldi kemikaali sisse hingamist, näiteks toas kärbsetõrjet tehes, ja tuuluta seejärel tuba,“ rõhutab Kastanje. Kemikaali nahale sattudes ja sissehingamisel tuleb lahkuda saastunud piirkonnast. Kogemata mürgiga kokkupuute järel piisab tervel inimesel saastunud naha pesemisest vee ja seebiga ning värskest õhust ja puhkamisest.
