Looduslik ja metsik „võsavitsakimbustiil“ on popp
Sada aastat tagasi ei tulnud ühelgi endast lugupidaval lilleseadjal pähe mõtet ragistada teeäärsest võsast oksi ja panna neile külge hinnasilt. Tänapäeval on raske leida lihtsat tulbikimpugi, kuhu poleks lisatud mõnd turritavat oksa või kõrretutti.
Looduslik ja metsik „võsavitsakimbustiil“ on popp. Nii popp, et kui silmasin presidendi vastuvõtu taimsetes dekoratsioonides takjaid, haarasin loodusliku kujunduse austajanagi korraks peast – ikkagi takjad, kallite kleitide ja piduriiete juures. Väga julge!
Ilmselt samamoodi ehmatas kaasaegseid sajand tagasi Constance Spry, kel oli elu jooksul palju eri ameteid (õpetaja, koolijuht, ettevõtja, poepidaja, florist, kokk, aednik, kirjanik, kunstnik, kujundaja jne). Kahe maailmasõja vahelisel ajal tõi Spry kesk Londonit parfüümipoe vaateaknale humalad, puulehed, oksad, samblad, kõrred, kuprad, marjakobarad, köögiviljad ja umbrohud ning sättis nende vahele nagu muuseas mõned orhideed!
Julge ja uuenduslik
Midagi niisugust polnud keegi varem näinud ega teinud. 1928. aastal taimseid dekoratsioone pakkuva poekese avanud Constance oli siiski juba elunäinud inimene, lilleäri alustas ta 40. eluaastates. Tõuke sai ta sellest, kui nägi, et miski, mida tema pidas enesestmõistetavaks – värsked, aiast nopitud lilled ja oksad moosipurgis köögikapil –, tõi koolis tema õpilastele nii palju positiivseid emotsioone. Lilled tõid rõõmu. Ka Spry ellu, kus oli hulganisti hülgamist ja hingevalu.
Tema moto oli: õppida, õppida, õppida ning näha kõiges ja igal pool ilu. „Tee seda, mida soovid, käi oma rada,“ õpetas ta naistele ettevõtlikkust ja julgustas neid iseseisvuma, selmet pelgalt vastata ootustele ja „saada hea partii“. Ennekõike oli ta aga aednik – kõnekas on üks foto, kus ta, põll ees, välisukse taga kingadelt pori maha kraabib, enne kui korvitäie aiasaagiga tuppa astub. See pori ühendab ju meid kõiki, rohenäppe. Üle aegade.
Constance Spry oli 20. sajandi esimeses pooles üks esimesi vanade inglise rooside kollektsionääre ja populariseerijaid. Tema auks aretas David Austin 1961. aastal roosisordi ’Constance Spry’. See on antiikrooside hulgas kõrgeim (kuni 6 m) roniroos, suurte roosade täidisõitega, muskuse- ja mürrilõhnaline, okkaline ja suurte lehtedega ning õitseb rikkalikult suve esimeses pooles.
Kuningakoja lilleseadja
Lilleilu sättis Constance Spry kõige veidramatesse anumatesse, ja kui sobivat nõu ei leidnud, siis tegi selle ise. (Hiljem palkas ta keraamikud, kes tema visioonid ellu viisid ning uhked, tuhmvalged, laia suuga urnid, kausid ja jalaga vaasid valmis tegid.) Tasub meenutada, et Spry tegi endale nime ajal, kui populaarne oli pööraseid rõivaid ja aksessuaare loonud Elsa Schiaparelli (kelle moemaja ja firmamärk on siiani väga tegus) ning kunstiväljal tegutsesid sürrealistid, nagu Schiaparelli sõber Salvador Dalí ja Pablo Picasso. Sel ajal vuhises teistmoodi tegemine ja uuendusmeelsus läbi õhu nagu kuldnokaparv.
Midagi niisugust polnud tuksleva metropoli elanikud enne näinud, sest varem domineeris linlase iluettekujutuses formaalne stiil: sirged nelgid ja asparaagus rangelt geomeetrilises seades. Spry kutsus üles nägema ilu kõige erinevamates ja ootamatutes kooslustes. Looduslik, hooajaline, kohalik, samas virtuoosselt meisterlik – need olid tema märksõnad.
Talle olid ühtviisi armsad kevadine tulikas ja nurmenukk ning roos ja orhidee. Tema käekiri jäi silma ja oma karjääri hiilgeajal vastutas ta kuninganna Elizabeth II kroonimistseremoonia lillede eest, rääkimata kuninglikest pulmadest.
Ta jõudis avada poekese ka Ameerikas, aga teise maailmasõja puhkedes kolisid lehtpeet ja lehtkapsas lillevaasist tagasi supipotti ning Spry hakkas lilleseadeõpikute asemel hoopis kokaraamatuid kirjutama.
Tema elu ja töö on hästi dokumenteeritud ning seda on võimalik vaadata virtuaalnäitusel aadressil https://gardenmuseum.org.uk/exhibitions/constancespryonline
Käbivaas
Vaja on
lehise- või männikäbisid
suure suuga klaaspurki
kuuma liimi püstolit ja liimipulki
hüatsinte, koos sibulaga
sammalt
Liimi käbid ükshaaval klaaspurgile. Alusta ülevalt, purgi kaela juurest. Põhjani jõudes jälgi, et purki maha toetades käbid ette ei jääks ega seda õhku tõstaks. Et vältida kuuma liimi „ämblikuniite“, mis lõpptulemust just ei kaunista, lõpeta paari kiire püstolikeeruga iga kord käbi sabas niidivenimine ära – just nagu joonistaksid õhus väikeseid ringikesi.
Täida vaas poolest saadik samblaga, seejärel tõsta sambla sisse hüatsindid, koos juure ja sibulaga. Mässi sibulate vahele veel sammalt ja ära kastmisega liialda, sest tegemist on ju vaasiga, kust liigvesi ei saa ära voolata. Lihtsalt niiskest samblast piisab. Äraõitsenud hüatsindid istuta peenrasse, vaasi saad täita siis valgete tulpide ja veel hiljem näiteks valgete sirelitega. Talvisel ajal aga näiteks valgeks värvitud okstega, sest ka okste värvimine oli Constance Spry firmamärk.
