Eks aiainimeste hulgas on ju pidevalt olnud teemaks, et mis nipiga saaks aias vähem orjata, aga samal ajal kõik ikkagi haljendaks. Samal ajal sellise kurtmisega teevad paljud vabadust hindavad aednikud endale järjepidevalt tööd juurde. Näiteks ihalevad majaesist golfimuru ja jooksevad keskpäeval veevoolikuga aias ringi, et igale längu vajunud taimele väike lonks veepuhastusjaamast läbi käinud joogivett anda. Paremaks ei lähe aga selle sortsutamise tulemusel suurt midagi.

Tahame või mitte, aga pidev õppimine, kuidas edaspidi järjest säästlikumalt loodusressursse kasutada, on meie tulevik. Autor aga ei maali seda tulevikupilti lugejate ette sugugi tumedates toonides. Ta soovitab seda võtta hoopis põneva seikluse ja enesearenguna ning võin oma praktilistest kogemustest väita, et teadlikult kraanivett säästa ongi väga tore! Tõesti on mõnus ajal, kui kohalik omavalitsus on keelanud igasuguse aiakastmise, kummutada suurtest kogumistünnidest vihmavett ning seda õigel ajal ja parajas koguses köögiviljataimedele jagada. Niisamuti on mõnus kesksuvel lihtsalt lebotada, kui kõrval olevas peenras peavad kõik taimed põrgukuumusele tänu õigele taimevalikule ja maapinda katvale multšikihile kenasti vastu. Kuidas oma aiale õiged taimed leida, millest tasuks loobuda ja mida juurde hankida, selle kohta on raamatus konkreetsed soovitused taimeliikidest tööriistavalikuni.

Miks seda kõike aga tegema peab, on lühidalt kokku võetud tsitaadis lk 24:

Ajal, mil joogivee nappus on terav teema, ei saa üle ega ümber sellest, et igaüks peab ise jälgima enda veetarbimist. Rohkem kui kaks kolmandikku veest kasutatakse kastmiseks. Enamasti kastetakse palju ja valel kellaajal. Vee kvaliteeti mõjutab nii rahvastiku kasv, linnastumine, põllumajandus, metsade mahavõtmine kui ka reostus. Meie kohus on seda väärtuslikku vara vastutustundlikult kasutada.“