Eva Luigas soovitab aednikele lugemiseks Kivistike elulõngaraamatut
Elulõngad on taimed, keda tänapäevastest moodsatest iluaedadest kahjuks tihti ei leia. Aga taluaedades, alevites ja 1960ndatel rajatud eramurajoonides jääb suvel ikka silma mõni uhkelt õites majasein.
Aili ja Taavi Kivistik
Kivistiku elulõngaraamat
Kirjastus Forma Media 2008
Samas on vähe ilutaimi, kelle istutad üks kord maha nagu kord ja kohus ning kui hooldusega ka mööda ei pane, kaunistab see su koduhoovi aastakümneid. Ta kasvab aastatega küll võimsamaks, aga salamisi ennast mööda aeda laiali ei poeta ega saa seetõttu mingiks nuhtluseks. Isegi kui talvised olud pole talle soodsad, suudab ta end enamasti maa all peidus olevatest uinunud pungadest taastada ja mõne aja pärast on endises hiilguses tagasi. Ent selleks peab taim olema õigesti istutatud – ostetud istik tuleks istutada umbes 15 cm sügavamale.
Elulõngasorte ja -liike on maailmas palju, aga neid tasub valida just Aili Kivistiku ja tema poja Taavi raamatu järgi. Kivistike pere eesotsas isa Uno Kivistikuga (1932–1998) on aretanud üle 150 siinmail vastupidava elulõngasordi ja neist 30 paljundatakse ka mõneski Lääne-Euroopa puukoolis. Kes on kordki sattunud nende Harjumaal Karla külas asuva Roogoja talu näidisaeda, see ei kujuta enam endagi aeda ette elulõngadeta.
Põhjenduse, miks aiaomanikud, kes unistavad kevadest sügiseni õitsvast aiast, võiksid oma pilgud just elulõngade poole pöörata, leiab raamatu 20. leheküljelt:
„Valides õigeid elulõngaliike ja -sorte, võib Eesti tingimustes saavutada pideva õitsemise maikuu keskelt novembri alguseni. Õiteilu lõpeb, kui öine temperatuur langeb miinus 5–7 kraadini.“
Peale selle, et raamatust saab välja selgitada oma aia tingimustega sobiva sordi (sh ka välismaise sordi), annab see selgeid ja lihtsaid õpetusi elulõngade istutamiseks ja hilisemaks hooldamiseks. Selles mõttes on üle 15 aasta tagasi välja antud raamat nii praegu kui ka tulevikus ajakohane, tulgu uusi sorte Eesti turule kui palju tahes.
