Selle aasta aiatrendideks on kestlikkus, elurikkus, põuakindlus ja säästlikkus
Kuni puhkuste hooaeg pole alanud, saab ka eeslinna eramaja tagahoovi basseiniserval iidseid jaanikombeid taaselustada ja lillesaari ujutada. Kaunistuseks saab kasutada kasvõi lilleletis allahinnatud kimpe, mis muidu lõpetaksid poe bioprügikastis.
Selle aasta aiatrendide sõnapilves korduvad mõisted „kestlikkus“, „elurikkus“, „põuakindlus“, „tõhusus“, „säästlikkus“, „mitmekesisus“, „mosaiikaiandus“ jms. Igatsetud klassikaline inglise muru püsib ainult siis roheline, kui teda pidevalt kasta. Aga kui kaua me külgeõpitud ilustandardid muutumatuna püsivad, kui kasta ei tohi või ei saa, sest magedat joogivett napib?
Nagu selgitab kultuuristatud maad loodusele tagasi kinkima kutsuv Iiri aednik Mary Raynolds, piisab mitmekesisuse taastamiseks ainuüksi sellest, et keerame murukamara ümber ja seni varjus olnud umbrohuseemned saavad valguse käes idanema hakata ning luua just sellise koosluse, mida me oleme suure vaevaga üritanud oma aiast eemale peletada.
Härjasilmade, moonide, kellukate ja metsporgandi vastu poleks mul ju midagi.
Aga kui selle kamara alt tuleb välja ohakaväli? Härjasilmade, moonide, kellukate ja metsporgandi vastu poleks mul ju midagi. Oleme kõik suvel saarel ringi sõites näinud, kui liigirikkad on meie teeperved – sealt lükkab sahk aeg-ajalt teele kasvava murukamara ära ja uus kooslus saab võimaluse idanema hakata.
Toosama Iiri aednik, kes oli muide omal ajal 28aastaselt kõige noorem Chelsea aiandussõu kuldmedalivõitja, on loonud terve liikumise, millega ta kutsub üles andma poole oma kultuurmaast loodusele tagasi. Kuna aga ühiskond muidu mõistaks niitmata muru ja võssa kasvava põllupeenraga aiapidajat hukka, saab omanik välja panna sildid, et ta pole niisama laisk ja lohakas, vaid teeb seda meelega. Selles kohas ta ei niida, trimmerda, riisu ega sekku. Seal saavad linnud kevadel rahulikult pesitseda, putukad ja kahepaiksed talvel lehekuhila all talvituda. Juba kuulen peas vastuhääli: aga rästikud, aga puugid, aga-aga...
Et kõigil oleks hea
Keskkonnakriis ja maailma päästmine on midagi, millega tänased ja tulevased kooliõpilased peavad rinda pistma isegi siis, kui nad kõik sõrmed endale kõrva topivad ja kapuutsi silmini pähe tõmbavad. Sellest pole pääsu, midagi ei pea tegema „keegi kusagil mujal“, vaid igaüks ise.
Ilus aed ei pea olema ilus üksnes sinu jaoks, vaid pakkuma ilusat elu ka näiteks mesilastele ja kimalastele.
Aiakujunduses ongi praegu hästi popp mõelda kõigi peale. Ilus aed ei pea olema ilus üksnes sinu jaoks, vaid pakkuma ilusat elu ka näiteks mesilastele ja kimalastele (kes tolmeldavad su viljapuid), konnadele (kes söövad tigusid), lindudele (kes söövad kahjurputukaid). Kasvatad küll toitu endale, aga pead silmas, et liblikõielised (herned, oad, aga ka silmailu pakkuvad lillherned) toidavad samal ajal mulda lämmastikuga.
Rebecca McMackini juhatusel loodi New Yorgi kesklinna Brooklyn Bridge’i park – kasutult seisnud sadamaalale, puhtale betoonile kasvas kümne aastaga roheline oaas, kus ongi hea nii putukatel, lindudel kui ka inimestel. Seitsme aastaga tulid linna tagasi kimalased ja lepatriinud, keda polnud pikka aega nähtud. Nipp oli selles, et traditsioonilistele aia- ja pargitaimedele eelistati kohalikke looduslikke liike, kes on oma olemasolu aja tegutsenud sümbioosis mõne linnu, putuka või seenega. Rebecca McMackin tunneb muret, et suurem osa Ameerika iluaedasid on ökoloogilised kõrbed. Ainuüksi USAs puistatakse koduaedadesse aastas 50 miljonit kilo putukatõrjevahendeid, taimemürke ja mineraalväetisi. Seda kõike poleks vaja teha, kui me looksime niisuguse aia, kus oleks hea nii lindudel, kes söövad kahjurputukaid, kui ka headel putukatel, kes ohjeldavad kahjurputukaid.
Kuigi meile ei pruugi meeldida sääsed ja herilased, kärbsed ja vihmaussid, on üks amps igast kolmest suutäiest, mida sa iga päev sööd, otseselt putukate tegevuse tulemus – nemad hoolitsevad meie söögilaua eest. Kui putukad surevad, kaovad ka linnud, sest suurem osa linde toidab oma poegi – just, ikka putukatega.
Vähem niitmist, rohkem nautimist
Proovime kodus sel suvel vähem niita. Luua pügatud muruga saarekesi hulpimas kesk tormlevat biodiversiteedimerd. Omaenda rohelisi oaase. Aga rästikud, aga puugid, küsite? Eks see siis paistab. Kassile tuleb kindlasti tööd juurde.
Mõnikord muidugi algatab muudatusi raha. Õigemini selle puudumine. Kui ikka igasuviseseks murupügamiseks ja trimmerdamiseks on omavalitsuste haldusosakondade eelarvereal kordi väiksem summa kui muidu, siis lihtsalt ei saa igat platsi iga kolme päeva tagant pügada. Eks me siis sügisel näeme, kui palju liigirikkamaks on muutunud mu töökoha aknast paistev park, mis suvisel ajal meenutab tõesti ökoloogilist kõrbe.
Ujuv iludus
Vaja on
kasutatud lillepotialust (mul oli käepärast üks 36 cm diameetriga helelilla ümbertöödeldud plastist lillepotialus)
sammalt
punti pika vaasieaga, näiteks toidupoe kassa kõrvalt letist soetatud allahinnatud lilli (gerberad, krüsanteemid, nelgid jms)
koduaia hooajalisi õisi ja lehti, mis lisavad õhku ja kergust. Kasutasin kortslehe lehti (Alchemilla mollis), punase haldjatiiva (Epimedium x rubrum) õisi ja lehti. Kes leiab, lisab loomulikult sõnajalaõisi – et ikkagi vanu, omavahel põimunud slaavi ja soome-ugri kombeid elus hoida
Täida parvekese põhi märja samblaga. Lõika lehed-lilled lühikeseks ja torka vartpidi sambla sisse. Tekita taimepinnale erinevaid kihistusi, nagu looksid lapitekki või kooksid mustrit. Kui kavas on parvekest mere ääres ujutada, siis tuleb esimese asjana siduda parvele ankur külge – tamiili või paela ühte otsa kivi, teine ots neljast ilmakaarest kokku nagu ümber kingipaki. Tiigis ja basseinis on lihtsam – parv triivib igal juhul kaldale.
Täname: Kuressaare kauplus Päikeseaia Lilled.
