Peraküla kant oli Triinule ja Remole juba tuttav. Nad olid seal kandis varemgi matkamas käinud ja viimasel käigul hakkas piirkond neile kuidagi eriti meeldima. „Mul oli aastaid olnud kuklas mõte, et kunagi võiks meie perel mingi maakoht olla. Kui siin viimati matkamas käisime, mõtlesin, et tahaks tulevast maakohta just siia kanti saada,“ meenutab Triin.

Kaks aastat tagasi ühel sompus veebruarihommikul ilmus nagu tellitult tema arvutiekraanile nende praeguse krundi müügikuulutus. Männimetsast, mis on suisa Peraküla kandi maamärk, polnud maatükil lõhnagi – vaid võsastunud segamets. „Vaatasin seda kuulutust ja tundsin, nagu keegi oleks mu mõtteid lugenud. Hoolimata sellest, et nähtu ei vastanud esialgsele unistusele, ütlesin mehele kohe, et lähme seda vaatama. Millegipärast tuli tunne, et me peame seda kohe nägema!“ Triinu helistas ka omanikule, kes lubas noored lahkelt kohalike oludega tutvuma. Nad sõitsid kohale, sumpasid võsa vahel põlvini lumes ja tundsid mõlemad hetkega õiget tunnet.

Jaga
Kommentaarid