Kadri Tramm | Kaevamine tõi päevavalgele aastakümneid peidus olnu

Kevadkuud on aiapidajale kõige töörohkemad. Eriti siis, kui aeda on plaanis rajada midagi uut, olgu see siis kasvuhoone, köögiviljapeenar või istutusala.

Minagi kaevasin koha uuele kasvuhoonele ja peenra köögiviljadele. Tarbeaed asub meil maakeldri taga, muld on seal hea. Ent meele tegi mõruks, et üle saja-aastase talu varasematel omanikel oli keldritagune koht, kuhu visati mittevajalikke asju. Kui hunnik liiga suureks läks, kaevati hunniku kõrvale auk ja maeti prügi maha.

Kui tavaliselt on mul kaevamistöödel üks ämber umbrohujuurtele, siis seekord oli üks umbrohujuurtele, teine vanametallile ja kolmas klaasikildudele. Iga labidatäiega tuli midagi päevavalgele: vanad kingad, pastlad, klaasist ravimipudelid, metallnagid, hobuserauad, uksehinged, lõputu hulk naelu ja muud rauakola. Kahjuks ka tänapäevasemaid pakendeid. Maad kaevata on niigi raske. Kui sealjuures veel prügi sortida, on see ekstra ajamahukaks.

Ma ei saa hukka mõista inimesi, kes oma vanad asjad kunagi keldri taha viskasid. Esiteks polnud tollal tänapäevases mõttes prügimajandust, teiseks – küllap oli see mingil ajastul osa meile sisse toodud sovetimentaliteedist ja selle „kultuurist“. Igatahes olen seetõttu tänulik, et nüüd tegeleme riigina järjest enam pakendite kogumise ja jäätmete sortimisega.

Unistan, et kunagi oleksid kõigis külades konteinerid klaasi, pakendite jms jaoks. Biojäätmed on maal niikuinii väärt kraam, ka pakendeid viiakse juba eraldi ära, vanametall leiab samuti sageli taaskasutust. Kui mitte, saab selle millalgi rahaks teha. Kuid maja renoveerides tekib ikka jäätmeid, mille pärast peab aeg-ajalt ette võtma sõidu jäätmejaama ja mis seal salata, jätma sinna peale prügi ka arvestatava rahasumma.

Aga maa seest leitud vanad pudelid ja teised toredamad leiud kavatsen panna kodus eraldi riiulile kõigile vaatamiseks välja kui eksponaadid talu ajaloost.