Maakodu Inglismaa aiareisil selgus, et sealsed aiad on kohanenud kliimamuutustega. Eva Luigas selgitas, mida oleks meil neilt õppida

Põhja-Londonist vaid poole tunni kaugusel asub Inglise Kuningliku Aiaseltsi aed Hyde Hall, mis oli Maakodu aiareisi esimene pärl.

Põhja-Londonist vaid poole tunni kaugusel asub Inglise Kuningliku Aiaseltsi näidisaed Hyde Hall, mis oli Maakodu aiareisi esimene pärl.

Hyde Hall loodi 1950. aastatel ja praeguseks on sellest saanud kaunite maastike, panoraamvaadete, paljude erinevate teema-aedade ja looduslike niidukooslustega mastaapne aed.

Maakodu tegevtoimetaja Eva Luigas, kes on sellel aiareisil ka reisijuhiks, rääkis pikalt Hyde Halli aiast, kus ta on mitu korda käinud, ja avas ka Inglise aiakultuuri tausta. Golfi hoovus on siinsetele taimedele loonud mõnusad kasvutingimused: talv on pehme ja taimedel on n-ö jalad soojas. Sestap saab eestlane kadedusega vaadata puid, põõsaid ja püsikuid, mida kahjuks Eestis oma aias kasvatada ei saa või mis ei pruugi kõikjal Eestis talvituda.

Inglismaal algab aiahooaeg juba veebruaris, mistõttu juba praegu õitsesid eri laugud, roosid, iirised, paljud sarikalised, rohtlaliiliad, sõrmkübaralilled, idamagunad, kukekannused jpt. Õites olid ka paljud ilupõõsad, näiteks roheliste ja punaste lehtedega parukapuu.

Hyde Hall on rajatud keskkonnahoidlikult ning väga suurt tähelepanu pööratakse elurikkusele. Ehkki näha sai ka ehtsat Inglise muru, olid paljud alad niitmata ja ainult istutusala äärtesse oli jäetud pooleteise niiduki laiune niidetud viirg. Niitmata alade juurde olid pandud ka infosildid, mis teatasid, et sinna on isutatud sibullilli, ja külalistel paluti sinna mitte astuda.

Kliimasoojenemine ja põuad

Kliimasoojenemine pole siin pelgalt sõnakõlks. Aedades tõepoolest harrastatakse keskkonnasäätlikku aiapidamist, katsetatakse erinevaid taimekooslusi, mis suudavad vähema hooldusega hakkama saada ja on samas putukatele jt pisitiivulistele meelepärased. Kuna Inglismaad kimbutavad suvel põuad, on see äärmiselt aktuaalne.

Ka Hyde Hallis on üks aiaosa rajatud põuakindlatele taimedele. Seal püüdsid pilku hiiglaslikud üheksavägised, mis on ka meie aiapidajatele tuntud kui ilu- ja ravimtaimed. Esimesel aastal kasvatab üheksavägine üksnes lehekodariku, teisel aastal aga õisiku.

Kõikjal märkas silm sihvakaid roosasid, valgeid ja kreemikaid sõrmkübaralilli, mida Eva sõnul võib edukalt kasvatada ka Eestis. Sõrmkübaralill on samuti lühiealine püsik, mis hakkab õitsema teisel aastal, kuid talikülvist võib pakkuda õieilu juba esimesel aastal.

Rikkalikult õitsesid aediirised ja faasseni naistenõgesed. Pilku püüdsid helesiniste õitega amsooniad, mida samuti tasub Eestiski kasvatada.

Hyde Hallis olid ka pisut metsikumad aiaosad, kus silmailu pakkusid eri värvikooslustega puittaimed. Näiteks veinipunased parukapuud ja flamingoroosa hiina toona ’Flamingo’, varjulisemat metsaaeda ilmestasid paljud kollaselehelised puud-põõsad. „See värvide mäng ei meenuta kirjut sitskleiti, iga taim on kooslusse hoolikalt ja põhjendatult valitud. Lõpptulemus ei mõju närviliselt, vaid kõikjale avanevad hurmavad vaated pigem rahustavad meeli ja tekitavad tasakaalutunde,“ ütles Eva Luigas.

Kuna istutusaladesse on taimed valitud nii, et kogu aeg miski õitseks, siis näeb oskaja aednik taimestusse n-ö sukeldudes ka taimi, mis on juba ära õitsenud või hakkavad järgmisena tärkama ja alles hiljem õitsema. Kõik istutusalad peavad olema pilkupüüdvad kogu aiahooaja jooksul. See aga ei tähenda alati ainult õitsemist, sest ka tärkav lehestik või eri toonides noored võrsed ja ka äraõitsenud õied võivad olla väga dekoratiivsed.

Mullapind on kaetud

Eva Luigas juhtis tähelepanu ka sellele, et paljast mullapinda pole istutusaladel näha – muld on kaetud komposti, puukooremultši või lausa põhuga. Ikka selleks et hoida niiskust ja toetada mullaelustikku.

Hyde Hallis ringi jalutades avanesid hunnitud vaated ka ümbritsevale maastikule. Kõik, mida silm näeb, ei ole aga sugugi juhuslik – iga üksik soolopuu on vaadetesse teadlikult planeeritud.

Varjulisemas metsaaias oli märgata hulgaliselt putukahotelle. Lindude pesakastidki olid valmistatud kasetüvedest, jäid esmapilgul nähtamatuks ja pakkusid sedaviisi sulelistele privaatsust. Linde pesitses selles aias nii rohkesti, et kohati oli raske linnulaulust üle rääkida. Üllatuseks sai näha ka aiateedel ja taimedel roomavaid hispaania teetigusid.

Roosiaias olid istutusalade taustaks ja piireteks kõrged hekid või telliskivimüürid. Kui hekid ka kohati kuivavad, siis inglise aednikku see ei häiri. Pruun hekilõik on looduse osa ja tema seda ära ei lõika.

Siinsetes aedades kasutatakse väga palju looduslikke taimetugesid, mida saab Eestiski kase- või pajuokstest edukalt teha.

Hyde Hallis on äärmiselt tore seegi, et igal taimel on nimesilt. Seega saab neid huvi korral pildistada ja hiljem internetist taime kohta lugeda.

Taimed peavad ise hakkama saama

Teine aed, kus käisime, oli Beth Chattos’s Plants & Gardens. Tegemist on Briti ikoonilise aiakujundaja Beth Chatto (1923–2018) koduaiaga, kus saab näha vaimustavat põuda taluvate taimedega kujundatud kruusaaia osa ning lopsakat varju- ja veeaeda. Beth Chatto aiakujunduste läbiv põhimõte oli paigutada õige taim õigesse kohta. Kasvatades taimi neile sobivates looduslikes tingimustes ja kooslustes on võimalik luua jätkusuutlikke aedu, mis nõuavad vähem inimeste sekkumist ja millel on väiksem mõju keskkonnale.

„Tihti on põuda taluvad taimed sellise juurestikuga, et suudavad sügavamatest mullakihtidest endale vajalikku niiskust ammutada,“ rääkis Eva Luigas.

Kruusaaias on pinnas liivane ja laseb hästi vett läbi. Kruus, mis katab kõiki käiguteid ja istutusalasid, on seal kindla eesmärgiga – see kaitseb mullapinda üle kuumenemise ja niiskuse aurustumise eest. Pealegi ei talu kuivalembesed taimed talvist liigniiskust ning drenaažikas kruusakate juhib liigvee taimedest eemale.

„Eestiski soovitatakse niiskuspelglikke taimi katta talveks kas liiva või kruusaga. Näiteks mina katan oma lavendlid talveks kruusaga, sellesamaga, millega tänavaid kruusatatakse,“ rääkis Eva. Kui talvel juhtub tulema paks lumekiht külmumata maa peale, võib see niiskuspelgliku taime pikapeale hukutada, kuid sõmer liiv või kruus on hea drenaažiga, sealt jookseb vesi sirinal läbi.

Kuivust taluvate taimede populaarsus on Eva sõnul kogu aeg kasvanud. Neid tunneb ära selle järgi, et paljudel neist on sageli karvased, nahkjad või hallika kirmega lehed. Meile tuntud maitsetaimedest kohtas seal ilutaimena kasvamas eri liivateesid, punet ja aedsalvei sorte.

Hooldatud muru ja boheemlikud peenrad

Peale kruusaaia on Beth Chattosi aias ka varjuaia osa, mitmed veesilmad, suured püsikualad ja ülimalt liigirohke puukool. „Selles aias oli huvitav, et siin oli hästi hooldatud Inglise muru. Mulle tundub, et see aed on rajatud siis, kui perfektne Inglise muru oli au sees,“ tõi Eva esile. Peenraservad olid väga ilusti lõigatud, aga istutusalades valitses mõnus boheemlaslik õhkkond. Palju oli näha isekülvist kasvama hakanud taimi, eriti uhked olid sõrmkübaralilled. Need ja kõrrelised ning üheaastased õistaimed andsid istutusaladele lopsakalt loodusliku ilme.

Varjulisemas, tiikide ja niiskuslembeste taimedega haljastatud aiaosas kasvasid lopsakad rododendronid, kallad, massiivsete lehtedega gunnerad ja katkujuured.

Madalad parukapuud, mille veinipunane lehestik juba kaugelt silma hakkas, olid hiljuti läbi teinud kujunduslõikuse. Jämedad tüved reetsid, et juba üsna suureks kasvanud puid oli tugevasti tagasi kärbitud ja niimoodi aastate jooksul kinni kasvanud vaateid uuesti avatud. „Kui puu kasvab aiakujunduse jaoks liiga suureks, võtab inglise aednik rahulikult sae ja kas lõikab taime tugevalt tagasi või võtab puu maha ning istutab uue asemele,“ selgitas Eva.

VIDEO | Vaata, mida huvitavat leidis Eva Luigas Inglismaal Chelsea lillenäituselt