Takjat teatakse haakuvate nuppude tõttu, kuid vanarahvas kasutas kogu taime mitme haiguse vastu
Millalgi juulikuus on takjavarred kasvanud rinnuni, taimed ise nuppe otsani täis, mõnel kena lilla õieringki veel peas. Ehkki takjanupsudel on tüütu komme haarata kõige liikuva järele, meeldivad nad siiski kõigile.
Suurem osa neist on igavesti valmis möödujal riidehõlmast või karvust haarama ja kaasa rändama – nii nagu viivad rännuteed meidki kaugele põnevaid taimi uurima. Ainult mõned jäävad siiasamma maha ja hoiavad aiaveeres oma kuningakrooni.
Keskajal oli kombeks kinkida takjaid, kui taheti kallimale märku anda, et oled valmis pealetükkivalt armastatu külge klammerduma. Takjanupsudest saab karukesi ja pallikesi meisterdada. Nendega saab muidugi mängida sõda ja poisid aina naudivad, kui saavad tüdrukute pikkadesse juustesse mõne takjanupsu lennutada. Vahel tuleb neid pärast suisa juustest välja lõigata, aga seda väledamad peavad olema tüdrukute jalad. Küllap vastaspoolelt saadud takjaorden annab „vaenuvägedele“ püsiva „takjaliku“ sõpruse tunde.
Taimeriigi karu
Oleme harjunud selle suure kobrulehe kohta ikka takjas ütlema, aga teaduskeeles on ta nimi villtakjas (Arctium tomentosum Mill). Peale villtakja kasvab Eestis mõnel pool ka madalama kasvuga väikest takjat (A. minus (Hill) Bernh.) ja saartel, Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti rannikualadel suuremate takjanuttidega suurt takjat (A. lappa L).
Villasena paistavadki nii takja lehed kui ka õied ja vahel tundub, nagu oleks möödajalutav lammas sinna üksjagu oma kasukast loovutanud. Takja vanem ladinakeelne nimi Lappa tulenes sõnast, mis tähendab ’kinni haarama’, praegune Arctium on tulnud kreekakeelsest sõnast arctos, mis tähendab ’karu’ – eks ikka karukarvasuse tõttu, kuigi kena oleks mõelda, et laste valmistatud mängukarude järgi. Tomentosa tähendab ladina keeles ’viltjas’.
Raudnael maakodude aias
Villtakjal kasvab esimesel aastal kõigepealt suur leherosett, milles on 3–6 suurt, pikarootsulist, lopsakat ja munajat kuni 30 cm läbimõõduga lehte. Need olid vanemal ajal maarahval ikka kempsupaberina kasutuses. Teisel aastal areneb sooniline, veidi karvane ligi pooleteise meetri kõrgune vars. Kes on pidanud mahajäetud maakodude aedades vikatiga heina niitma, need teavad, et see vars ei vannu vahel alla ka mitmele vikatiga raiumisele.
Varre tipus paiknevad kerajad korvõisikud kännasjas liitõisikus, need ongi kõige mõnusamad takjasõja kuulid. Õisikut lähemalt silmitsedes näeme, et sisemisi õisi ümbritsevatel üld-katislehtedel on tipus sirge teravik, välised on nagu haagid, millega kahesentimeetrise läbimõõduga „takjanupud“ haagivad end loomade ja inimeste külge.
Näljahäda supiporgand
Ja kuigi kogu ravimtaimemaailm seostab takjat erilise kiilaspäisuse rohuga, mida valmistatakse takjaseemnetest pressitud takjaõlist, meeldib mulle enim mõte neid hilissügisel väljakaevatud juuri supiporgandiks panna. Jaapanis kasutati teda vanemal ajal gobo nime all ka hautistes. Villtakja lehtedel ja vartel on iseloomulik lõhn, õitel erilist aroomi pole. Juured on kerge pähklimaitsega. Takjajuuri söödi meil näljahäda korral, need on süsivesikurikkad ja eriti mahlakad varakevadel.
„Takjajuurtest keeta nõrk vedelik, pesta selle veega iga päev pead, see võtab kõõma ära.“
E 56666 (64b), 1926
Takjamoosi?
Ja kas teate? Vanal ajal oli eriti tähtis keeta takjajuurtest moosi. Selleks tuleb poolele liitrile veele panna neli teelusikatäit äädikat, kuumutada see keemiseni ja lisada takjajuurelõigud. Pärast kahetunnist keetmist on päris kummaline moos valmis. Seega ei maksa teda kevadel esimeses rohimishoos oma aiast välja rookida. Ta on tõeline inimkaasleja: armastab nii teie maja, kasvades seinte ääres, kui ka teid ennast, pugedes fliisivarrukate sisse ja sokisääre külge. Takja suured lehed olid kasutusel kõiksuguste asjade sisse mässimiseks, peakattena, kevadel taimede kaitseks öökülmade eest, tagumiku pühkimiseks, aga ka saabaste puhastamiseks – sellest ta nimi saapaleht. Lehtede abil saadi rohelist värvi.
Rahvarohi
Takjajuure teed joodi verd puhastava ja higile ajava vahendina. Juurte keeduvett võeti sisse jooksva puhul ja kasutati vannideks. Juuri, samuti seemneid tambiti pulbriks ja joodi veega pistja ja rinnahaiguse puhul. Langetõbi loodeti kaduvat, kui juuri süüa. Raviti veel köha, läkaköha ja seedehäireid. Takjajuuri koos maarjasõnajala juurikatega kasutati paelussi väljaajamiseks. Hambavalu korral pandi takjajuurt haigele hambale. Juureteed tarvitati kuristamiseks ja sellega raviti pakatavaid huuli. Hapendatud juurekaapega leevendati sügelisi. Mahlale hõõrutud lehti pandi paistetusele, haavadele, roosile ja ussihammustusele. Tasub meeles pidada, et värske taim võib nahka ärritada.
