Pane õied purki ja rohud pudelisse!
Hoidistamise tippajal on igati õigustatud (taas)kasutada laua kaunistuseks põnevaid säilitus- ja pakendusanumaid.
Ja purke-pudeleid mul lillede sättimiseks praegu jagub, sest ega ma suvel ise eriti talvevarusid sisse teha ei jõua, viskan tikrid-kirsid-sõstrad jooksvalt sügavkülma, küll keedan selle pannkoogimoosi kunagi novembris, kui isu tuleb.
Aeglase elu eestkõneleja
Saksa võttegrupp tuleb augustis meie ilusat koduküla ja mu lilletööd filmima ning rääkima pealinna endise kultuuriajakirjanikuga uuest elust floristi ja lillekasvatajana. Teemaks on elu aeglustamine. Aeglane elu, aeglane toit, aeglane mood, aeglane lillekasvatus, kõik need trendikad sõnad nagu retriit või taandula, mida Johannes Aavik omal ajal kasutas. Olla aeglase elu eestkõnelejaks ajal, kui ei jõua ise moosigi keeta – on mõnel ikka elus proovikivid! Aga kiirustamise keskel ma lihtsalt pean leidma hetke, et tuua metsast ära magusalt lõhnav liiter metsmaasikaid ja metsvaarikaid, mustikaid, süüa kõht täis murakaid, istuda korraks sinikapõõsa kõrval, vaadata, kuidas kuldsel tunnil murdub päikesekiir läbi sookailupuhma. Seente kutsele ei suuda ma samuti vastu panna. Nende järele on õnneks restorani köögis nõudlus, nii et päris niisama ma metsas ka ei konda.
Olla aeglase elu eestkõnelejaks ajal, kui ei jõua ise moosigi keeta – on mõnel ikka elus proovikivid!
Poole kohaga mahub mu lillelistesse päevadesse veel töö naaberküla Pilguse mõisa lõunasöögikokana. Seal tegutses pea terve 20. sajandi vaimuhaigla (1913–1994, teise ilmasõja ajal evakueeriti patsiendid kaheks aastaks Tallinna). 30 aastat peale hullumaja ajajärgu lõppu on siin ilma otsas õide puhkenud hullumeelse elutempo eest põgenejatele paradiislikku aeglustumiskogemust pakkuv majutusasutus ja restoran.
Leia üles pausinupp
Meile, kes me seal töötame, on suvi kõige kiirem aeg. Ei jõua ühe pulmapeo lilli veel vaasist välja võtta, kui juba järgmised pulmakorraldajad uksest sisse astuvad. Sellises tempos tunduvad need rohupudelitesse sätitud lilled värskelt sisse seatud veinikeldri degusteerimislaual päris hea kiiksuga viisina ennast Pilguse ajalooga tuttavaks teha ja „hullumaja lainele“ sättida.
Mäletan eelmisest suvest hetke, kui meil kõigil oli kohutavalt kiire, vaja pulmaliste vastuvõtuks saada valmis pilliroost pulmakaared (jooksin sirbiga lahesopi ja mõisa peahoone vahet, kandam iga korraga raskem), lauad-toolid välja vedada ja suupistelaud katta, aga perenaine võttis mõisatrepil istet. Uskumatu, et kunagi paistis siit meri. Ja olgugi et töö seiskus mõneks minutiks, oskas ta keset seda kaost pausinupu üles leida. Võtta hetke hingamiseks, tulla endasse tagasi, märgata, tunnustuda ja lennelda siis edasi. Eestlased seda hygge-värki muidugi ei mõista. Mis lebotamine, tuled ja tood, lähed ja viid, niisama tühja ei kõnni, aga puhkad hauas, on meile õpetatud.
Taluaia õnnelikud õied
Filosoofiliselt ma muidugi olen aeglane, slow grower. Kasvatan aeglaselt taluaia õnnelikke õisi, ilma kütteta kasvuhoones, lisavalguseta, forsseerimata. Kasvuhoones kulgeb aeg Suurbritannia aeglaste lillefarmeritega samas rütmis – nii et kui meie Aasia tulikad lõpuks valmis on, on nad Hollandi kiiretes istandustes juba läbi ja hulgilao nimekirjast maas. Huvitav oli seegi, kuidas viimased õied olid akna peal vaasis veel mitu nädalat ilusad, kui taimed ise juba kasvuhoones kolletusid ja suveunne läksid. Võtsin siis tulikamugulad üles, nagu mõni võtab varast kartulit, ja panin asemele avamaal talvitunud krüsanteemitited. Pikeerimist ootavad erinevad habenelgid, kes lähevad sügisel juba avamaale, ja osa ilmselt ka kasvuhoonesse, et anda saaki järgmisel suvel.
Oliivipuuoksi asendavad hästi kreek ja vana metsik ploom, kelle oksad on viljade all lookas.
Tunnistan, et emotsiooni ajel haarasin Kuressaares värskelt avatud Lidlist neljaeurosed eukalüptitaimed, kenad prisked. Vaatan siis, palju nad jaksavad sügiseks pikkust visata ja mis tingimusi vajavad. Aga puudust pole ma eukalüptist tundnud, sest mu kirglikult vihatud lumimari aida taga oma hallikassinakate kaarduvate okste ja lehtedega on osutunud ideaalseks kodumaiseks eukalüpti asendajaks. Nagu ka metsvaarikas ja sinikas. Oliivipuuoksi asendavad hästi kreek ja vana metsik ploom, kelle oksad on viljade all lookas.
Üheõievaasid hooaja materjalist
Vaja on
suurem hulk ühesuguseid anumaid: spetsiaalseid keraamilisi või klaasist üheõievaase, küünlaaluseid, väiksemaid rohupudeleid, moosipurke, pokaale, klaase, aga võivad olla ka väiksemad tumedast klaasist õlle- või veinipudelid, sest taimmaterjali kasutame vähe, pudelisuu avast täiesti piisab
erineva pikkusega kõrsi ja õisi: sobivad kõik pikemalt õhtuselt jalutuskäigult kaasa tulnud oksad, õied, sarikalised, kuivanud kõrred jne. Usalda loodust: hooajalised, ühel ajal õitsevad ja üheskoos kasvavad taimed sobivad üksteisega hästi kokku
soovi korral pikk kitsas linane laudlina, mida saab vaaside alla sättida
kui soovid, saad kompositsiooni lisada samas võtmes küünlaaluseid – augustikuu õhtud on küünalde põletamiseks juba piisavalt pimedad
Täidan vaasid veega ja sätin nad enda ette ritta. Alustan rohelisest kraamist: jagan igasse anumasse kõrsi-oksi, seejärel lisan mõned õied. Olen neid konkreetseid klaasist purke, mis on piltidel, sättinud nii laua keskele gruppi – kõrgemad keskel, madalamad ümber – kui ka jaganud paraja vahega kogu lauapikkuse peale laiali. Esialgu on raske uskuda, et viis-kümme vart vaasis võiksid mingit efekti anda, aga üheskoos ja korduses on mulje õhuline ja kerge, sobib nii maakodusse kui ka mõisa.
Kui on plaanis kujundada üheõievaasidega mõnda sügavamat aknalauda (näiteks kirikus, kontserdisaalis), pimedas koridorinurgas asuvat peeglilauda või hoopis kaminapealset, kuhu mahub mitu rida vaase, siis säti kõigepealt tahapoole kõrgemad anumad ja õied, ettepoole jäta aga pisemad.
Viimasel ajal väga populaarseks saanud komme kasutada laua- ja lilleseadetes eksootilisi, ka pooleks lõigatud puuvilju ei ole meie traditsioonilisel herilasehooajal ilmselt kõige mõistlikum – tubastes tingimustes võib seda kaaluda, aga õues õunapuu all kindlasti mitte.
