Saialill on Eestis kõige tuntum ravimtaim, seda kasutatakse nii haavadel kui immuunsuse turgutamiseks
Sügis tuleb pikkade sammudega ja tema jälgedes on nii kõikvõimalikes värvitoonides puulehti kui ka imeilusaid saialilleõisi.
Ükskõik kui edevaid saialille seemneid poest ei ostaks, mõne aasta pärast on peenral ikkagi kollase- ja oranžikirjute õite sigrimigri. Saialill on taas üks lill, mida rohijarahvas peenralt umbrohuna välja ei tõmba, tal lastakse kasvada peetide ja porgandite seltsis. Saialill muutus aedades eriti populaarseks 1980-ndate alguses, kui tema ravitoimest kirjutati artikleid ja raamatuid. Inimesed valmistavad temast peale tee ja tinktuuri ka salvi. Ta on üks ravimtaimi, mis on peaaegu igas kodus olemas.
Aiakarikakar
Saialille on nimetatud ka aiakarikakraks. Tema püstise haruneva varre otsas on erksavärvilised 2–5 cm läbimõõduga karikakra moodi õisikud, mille keelõite toon varieerub kollasest oranžini ja tumeruugeni, putkõied õisiku südames võivad olla aga kollased, oranžid või tumepruunid. Ererohelised pikliksüstjad lehed on veidi karedad-kleepuvad. Seda kleepuvat tunnet kogeme õisikuid korjates.
Maailmas on saialilledest aretatud palju eri sorte, neid on nii liht- kui ka täidisõielisi. Saialilled hakkavad õitsema juulis ja lõpetavad enamasti septembris, kevadel ennustatakse saialille varre järgi suve: mida jämedam vars, seda kuivem saab olema suvi. Kui saialilled lõpetavad õitsemise, on läbi ka vananaistesuvi.
Toob ilu ka tühermaadele
Saialille kasvatatakse Eestis peamiselt koduaedades. Sealt levib ta sageli ka mujale, kuid tihedas rohus ei suuda kasvada. Vähenõudliku taimena kasvab edukalt ka poolvarjus.
Vahel jagatakse saialilleseemnete pakikesi linnaelanikele, et nad puistaksid neid tühermaadele ja tänavaservadesse, kus nende õied linnapilti ilmestaksid. Seda erksavärvilist lille kasvatatakse ka viljapuude ümber.
Millal saialill Eestisse jõudis, pole täpselt teada, aga Pärnust on säilinud saialille 1849. aastast pärit herbaarleht. Teada pole ka saialille algset kodumaad, praegu kasvab ta looduslikult Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Lääne-Aasias ja Põhja-Ameerikas.
Kaitseb ja kaunistab
Ukse kohale riputatud saialillevanik hoidvat saatana eemal. Kui saialille kroonlehed laotada voodi all põrandale laiali, pidavat see magajaid kaitsma. Padja ümber paigutatud kroonlehed toovat aga prohvetlikke unenägusid ja rituaal võimaldavat seeläbi vargaid tuvastada. Pruugib aga panna vannivette saialille kroonlehti ning kõigi lugupidamine ja imetlus saavat ära teenitud. Veel usuti, et maja ees kasvavad saialilled toovad selle asukatele päikesepaistet ja soojust.
Isevärki tervendamisviis
Saksa päritolu katoliku nunn, prohvet ja müstik püha Hildegard (1098–1179) soovitas saialillega eemaldada kehast kõik mürgid, mis olid sisse söödud või mille kuri käsi oli joogisse puistanud. Tema arvates tekitasid mürgid vähieelset seisundit. Kui ta oleks tänapäeval elanud, siis küllap pakuks ta võimalust teha keskkonnamürke täis toitude pideva söömise vahepeal kaheastmeline saialillekuur. Selleks peaks kõigepealt rohelist jõudu (Viriditas) sisaldavat saialille vees keetma, vee välja pigistama ja niimoodi soojalt mao peale asetama, see panevat mürgi taganema ja mürk lahkuvatki inimesest. Pärast seda tulevat kuumutada veini, puistata sinna ohtralt saialille, veel kord kuumutada ja siis leigelt sisse juua. Mürk lahkuvat lõplikult kehast oksendades või nuusates.
Paljajalu läbi saialillede kõndimine tagavat võime mõista lindude keelt.
Juustepesuveest õiesöömiseni
Eesti vanarahvas kasutas ravimina saialille õisikuid. Nendest tehtud teed tarvitati maksahaiguste puhul, et soodustada sapieritust. Veega lahjendatud viinaleotisega raviti haavu, eriti põletushaavu, paiseid ja igemepõletikku. Saialill on ka üks haavasalvide komponente. Samuti tarvitati teda vähktõve ja kehvveresuse korral, näiteks söödi iga päev üks peeneks hakitud saialilleõisik. Naised loputasid saialilleteega juukseid, see muutis rasused juuksed kuivemaks ja läikivaks.
