Kogenud gladioolikasvataja jagab nende lillede hooldamise nõkse ja õpetab uusi sorte aretama

Arvo Tauts on oma kandis tuntud mees. Peale selle, et ta on Õisu mõisa ajalugu uurinud, on Arvo ka kirglik aednik. Tema erilised lemmikud on gladioolid. Neid on tal kümneid eri sorte, paljud neist enda aretatud.

Huvi gladioolide vastu oli Arvol juba varem tärganud. Oma aiamaa andis sellele hoogu juurde, ehkki kaubanduses polnud nende valik just kiita. „Esimesed gladioolisibulad sain omal ajal mingist aianduspoest, aga kui samas kandis üks sarnase aiandushuviga sõber tekkis, läks gladioolikasvatus ja väikest viisi aretaminegi juba suuremalt käima. Me asutasime isegi Eesti gladiooliklubi! Eestis oli sel ajal mitmeid erakollektsionääre, kellel oli, mida näidata ja omavahel jagada.

Kuid miks just gladioolid? „Nad on väga kenad lilled, pealegi on gladioolid vapruse ja mehisuse sümbolid,“ vastab Arvo ja räägib, et legendi järgi keeldusid Vana-Roomas kord kaks gladiaatorit omavahel mõõku ristamast, mistõttu nad hukati. Nende hukkamisplatsile aga tärkasid ilusad lilled – gladioolid. Pealegi ei olevat neid kasvatada sugugi keeruline, tuleb vaid arvestada taimede kasvutingimuste ja õige hooldusega. Ainult kevadised külmalained, mida Eestis ikka aeg-ajalt ette tuleb, pole gladioolidele meelepärased.