Loodust pole vaja üle trumbata, loodus on ise niivõrd ilus
„Puhas õhk, puhas keskkond – milline luksus, milline paradiis!“ Siin Saaremaal, peaaegu ilma otsas on selline elu, et paneb üle 80aastased härrad ja prouad vanade pärnade otsa riputatud kiikedel kiikuma nagu 8aastased lapsed. Nad meenutavad aega, kui Eesti taasiseseisvus.
Neist esimestest taasiseseisvuse aastatest on Saksa suursaadik Henning von Wistinghausen kirjutanud 700leheküljelise raamatu. Selle puhul on esile tõstetud, et suursaadikut on paelunud just ajaloo inimlik mõõde, eri eluvaldkondade reaalsed inimesed oma püüdluste, tahtmiste ja iseloomude värvikirevusega. 1995. aastal lähetati Henning von Wistinghausen Saksa suursaadikuks Almatõsse ja 1998 Helsingisse, 2001 jäi ta pensionile, aga käis abikaasa Monique von Wistinghauseniga ikka Haapsalus, Kassaris või Muhus puhkamas.
Parim paik maamunal
Tahaks, et me ei unustaks kunagi, kuidas lõhnab kodutee ja vihmamärg kampsun ning mis tunne on hüpata kummisäärikutega porilompi. Üks külalisi ütles lahkudes kuldsel õhtuvalgusetunnil kuldsed sõnad: „Place is nothing, its the people.“ Koht üksi ei tähenda midagi, inimesed teevad selle meeldejäävaks, külalislahkeks, niisuguseks, kuhu tahad tagasi tulla.
Me oleme siin ühel nõul, et loodust pole vaja üle trumbata, loodus on ise niivõrd ilus. Suvel minu kodukülas käinud ajakirja National Geographic UK Traveller ajakirjanikud rääkisid, et britid müüvad oma Hispaania ja Kreeka kinnisvara (liiga palav!) ning needki, kellel kinnisvara ei ole, otsivad suveks jahedamaid looduskauneid puhkusekohti. Baltimaadel on hea renomee, aga ligipääsetavusega tuleb veel tegeleda. Otselennud vaid Londonist Tallinna – see ei kõlba. Suurbritannia on ju suur!
Turvalisust otsides
Mul olid esimesse klassi minnes õpikute ümber pihlakakobaratega plakatid. Noodivihikute ümber ka. Muusikakoolis. Septembris läheb kooli mu teine poeg. Läheb varem nagu meil augustis külas käinud saksa ajakirjaniku poegki. Temagi ütleb, et lapsel olevat hakanud lasteaias igav.
Loodust pole vaja üle trumbata, loodus on ise niivõrd ilus.
Kõigis meie jututeemades kordus läbiva sõnana „turvaline“ – et lapse koolitee oleks turvaline, et kooli jõudes tunneks ta end turvaliselt (hirmu tundes ei saa tarkusi omandada), et kodus oleks turvalised suhted, et meil oleks töökohas turvaline keskkond ja õhkkond. Mõte näidata maailmale, et me tunneme ennast siin ilma veerel kõigest hoolimata turvaliselt – hoolimata geopoliitilisest olukorrast, lähenevast kliimakatastroofist ja meedia maailmalõpumentaliteedist – et see ongi infosõjas tõhusaim relv. Turvalise elu võimalikkus ääremaal on sisejulgeoleku küsimus. Meie jaoks on elu paradiisis argipäev, turistile pelgupaik, mida osatakse väärtustada.
Teistpidi vaadates ei saa ilma turvatundeta olla õpirõõmu, töörõõmu ega elurõõmu. Vaatame siis septembris vähem telekat ning rohkem pihlakaid ja pilvi. Pihlakas on üks väheseid puid, mis suudab ka täielikus kiviklibus juurduda ja vilja kanda. Eesti kõige väiksema boniteediga muldadest rääkimata.
Tuulekindlad pihlakavaasid pulmadeks
Vaja on
keraamilisi või metallist, raskemat sorti õuevaase (enamasti on neil auk põhjas)
õuevaasi sisuks vettpidavaid plast- või tsinkämbreid
seljatäis oksi – pihlakad, kontpuu, lodjapuu, vaher, lumimari, vaarikas, astelpaju jms
umbes jalgpallisuurune kägardatud jänesevõrgutükk, mis mahub ämbrisse
oksakääre
muud meelepärast rohelist – loodusest pilliroogu, äraõitsenud sarikalisi, aiast daaliaid, krüsanteeme jms
kiviaia pealt kive raskuseks
Tee nii
Keera ämbrisse paar kokkukägardatud jänesevõrgunutsakat ja säti raskuseks mõned kivid. Siis aseta paika lopsakamad oksad. Täida okstevaheline tühi ruum õite või kõrtega. Arvesta, et tuulise ilmaga on haprad kõrred ja tillivarred ning muud seest tühjad taimed riskantsed, sest kipuvad tuule käes kergesti murduma.
Lopsakas looduslik seade imiteerib looduslikku ruumi meie ümber – seal on esindatud puurinne, põõsarinne ja madalamate taimede rinne. Nad põimuvad üksteisest läbi, justkui hoiaksid üksteisel ümbert kinni. Nii loome turvalise koosluse, mis kannatab välja ka kõige karmimad tuulepuhangud.
Hea on teha selline mastaapne ja raske seade valmis sealsamas, kus ta lõpuks seisma peab: siis toetab kivivaas kohe ämbrisse pistetud oksi ja meelepärane tulemus saab kiiremini fikseeritud. Koos kivivaasiga, mis ise juba kaalub palju, on teda hiljem väga raske kuhugi liigutada. Aga plastist sisu saab koos seadega ühest kohast teise kanda küll.
***
Oli puhas juhus, et kui olin oma pihlakaseaded Pilgusel lõpuks valmis saanud ja pidin hakkama neid peopaika transportima, tundus, et plast võib nii pika tee peal järele anda, vaja oleks midagi tõhusamat. Juhuslikult seisid seina ääres kaks tsinkplekist tuhaämbrit, kunstipäraselt korrodeerunud, sangaga ja puha. Pistsin need plastämbritele ümber, võtsime seaded astelpaju asteldest hoolimata sülle ja tassisime nad pilliroostiku serva päikeseterrassile paigaldatud kivivaasidesse. Kive sai veel vaasidesse juurdegi pandud, et lilleilu tuuleiilidele järele ei annaks. Pilliroo jätsin seekord just tuule tõttu panemata. Nüüd on need tuhaämbrid meie uued lemmikvaasid.
