Mehed on tagasihoidlikumad. Kui loen sotsiaalmeedias vanade majade omanike või puutöögrupi postitusi, siis üldiselt kirjutavad mehed oma kätetööst nii: „Sai tehtud üks saun“ või „Sai kõpitsetud üks vana ait korda.“ Kui mõelda sellele lausele juurde eestlaslik käega rehmamine ja kerge muie suunurgas, siis just nii vaoshoitult mehed oma tööst räägivadki.

Naised seevastu on julgemad. Nad tunnevad oma meeste üle uhkust ega koonerda kiidusõnadega.

Eelkõige ongi naised need, kes meile kirjutavad, ja väga tore, et nad seda teevad – sageli tänu neile saab Maakodu kirjutada paljudest kaunitest kodudest.

Meelde jääb sellegi ajakirjanumbri avaloo peategelane Kristi Kaljumäe. Lugesin Maire Aunaste kirjutatud lugu mitu korda, et uskuda – jah, sellised naised on päriselt olemas.

Juba ainuüksi fakt, et 23aastane naine ostab kinnistu mõttega rajada kunagi sinna endale kodu, ei ole väga tavaline. Elada ja töötada aastaid Soomes, selleks et investeerida kogu teenitud raha majaehitusse – milline sihikindlus ja usk sellesse, et ühel päeval saavad unistused teoks.

Pole vist tööd, mida Kristi teha ei mõistaks. „Õpik käes, ehitasin majale kolmekihilise laastukatuse ja saunakerise,“ ütleb ta. Aga see, et keegi võtab kätte ja õmbleb suurele kümblustünnile polsterdatud katte – selle peale polegi muud öelda, kui et tehke järele või ostke ära. Eesti naised on vägevad!

Loe lugu Kristist SIIT!