Veiste-südamerohtu võiks kasutada kõrge vererõhu, ärevuse ja osa naistehaiguste korral
(1)Veiste-südamerohi on kummaline taim, mis ei saa kuidagi nähtamatuks jääda ei jäätmaadel ega ka aianurgas. Huvitaval kombel napib tema kohta andmeid Elurikkuse andmebaasis, ometi on ta arvatud omamaiste taimede hulka.
Kaua aastaid eirasin ka mina tema olemasolu, sest mul oli väga madal vererõhk ja kõik hea, mida selle taime kohta räägiti, jäi seetõttu tagaplaanile, sest ta on väga tugev vererõhu alandaja. Aga siis, kui ealised iseärasused hakkasid tunda andma ja vererõhk kõrvad kumisema lõi, tõi üks hea sõber mulle kimbukese, mille autoakna külge riputasin ja aasta otsa sellega ringi kihutasin... Igaks juhuks seespidiselt ei tarbinud.
Siis aga hakkas see taim maakodus ise end üle naaditihnikute upitama – „võta mind, võta mind“. Esialgu sokutasin tema poegi sõpradele, aga tänavu riputasin mõned kimbukesed köögikaunistuseks pimedasse lae alla ja unustasin. Kui kursuse kokkutuleku õhtul oli vaja varem suitsusaunast põgenenutele teed teha, siis panin sealt teda kogemata piparmündi asemel natuke teekannu ja kõik, kes jõid, sülitasid ja hurjutasid mind: „Tahad meid ära tappa! Mis see on? Jube mõru!“ Aga küllap juba taim teadis, miks ta ise 60aastaste naiste teepotti potsatas. Tõepoolest – kehva nägemisega inimene võib neid hämaras toas kuivatatult segi ajada küll. (Seepärast: kõigele korjatule alati sildid külge!)
Loodusest naljalt ei leia
Veiste-südamerohi (Leonurus cardiaca L.) on mitmeaastane rohttaim huulõieliste sugukonnast, justnagu ka õunmünt, ainult teisest perekonnast. Südamerohu varred on samuti kandilised nagu huulõielistel ikka ja samuti kaetud valgete karvadega, aga lehed on pikkade rootsudega, viielõhised. Ent kuivanud taimel ei pruugi seda märgata. Õied on südamerohul väikesed, valkjasroosad ja asetsevad 6–15 kaupa männastena varre ümber ülemiste lehtede kaenlas.
Lurichi Väike-Maarja suguvõsast on tinktuuri tarvitamise kohta 1890. aastal üles kirjutatud: „Südamerohi saab viinaga liutud, sisse võetud.“
„Veiste-südamerohi kasvab Eestis elamute lähedal, prahipaikades ja aedades ka kultuurina,“ on kõikjal raamatutes üles tähendatud. Aga tühja! Pigem peab teda ikka ise külvama, just botaanikute andmebaasid näitavad, et ega teda loodusest naljalt leia. Ehk leiab mesilatest, sest ta on hea meetaim ja teda armastatakse külvata mesilate lähedale.
Veiste-südamerohi pärineb esialgu hoopis Kesk-Euraasiast, kuid on levinud kõikidesse maailma parasvöötme piirkondadesse, peamiselt aiataimena, aga ka metsistunud umbrohuna. Aias kasvatades peab teda hoolega pügama ja vaba mullapinna võtab ta kiiresti üle, ei pelga ta varju ega päikest.
Oma ladinakeelse nime Leonurus on taim saanud kreeka sõnast leon – lõvi – ja ladinakeelsest sõnast urus – metshärg. Öeldakse, et kui te võtate südamerohtu, kaitseb teid lõvi süda ja saate lõõgastuda tema embuses. Meie vanarahvas on teda ilusa lehe kuju järgi nimetanud ka lõvisabaks ja roosinõgeseks. Veiste-südamerohu nime on ta meil saanud tänu veterinaarias kasutamisele. Hiinas nimetatakse teda yi mu cao, mis tähendab „kasulikku emarohtu“, see pärineb usust, et südamerohi vähendab sünnituse ajal ärevust ja leevendab sünnitusjärgset stressi. Väidetavalt aitab ta ka menopausi närvivalude ja heitliku meele vastu.
Looduslik rahusti
Südamerohu kasutamine on Euroopa rahvameditsiinis ja Hiina traditsioonilises ravimtaimeravis üllatavalt sarnane. Teda kasutati laialdaselt menstruatsiooni tasakaalustamiseks ja sellega seotud haiguste raviks. Mõlema kultuuri ravimtaimeteadlased pidasid seda ka kasulikuks diureetikumiks ja südant tugevdavaks ürdiks, eriti ärevushoogudega seotud südamepekslemise leevendamiseks.
Eurooplased kasutasid südamerohtu rahustina, juba antiikmaailm emotsionaalsete ja füüsiliste südameprobleemide ravimiseks. Vana-Hiinas usuti, et taim soodustab pikaealisust. Räägitakse jõeorgudest, mille kallastel kasvas südamerohi ja kus inimesed elasid koguni 130aastaseks. Arvati, et tema abil saab ka rasedust ära hoida, mistõttu raseduse ajal ei tohi teda tarvitada.
Meil kasutatakse ravimiks taime ladvaosa, lehti ja õisi. Hiina taimemeditsiinis ka seemneid, seal kasutatakse küll rohkem teisi sama perekonna liike. Kindlasti on ta ravimtaim, mille toimet võiks ettevaatlikult enda peal katsetada õnnelikult pensioniikka jõudnud naised, kel on arusaamatu kõrge vererõhk ja paanikahood ning kes ei tarvita parasjagu mingeid muid ravimeid. Ravimite toimet võib südamerohi muuta. On leitud, et ta mõjutab kilpnääret, mille toimimine on klimakteeriumiaja hormonaalsete muutuste ajal tugevasti häiritud. Naljatatakse, et ta on ka ummikutes istumise rahusti ja vaidluste vaigistaja.
2 spl peenestatud droogi valada üle 1 kl keeva veega, jätta 45 minutiks seisma, kurnata. Võetakse 1–2 spl 3–5 korda päevas ärevuse, hirmutunde, unetuse ja muude uinumisraskuste, arütmia, kõrgvererõhktõve algstaadiumi või klimakteeriliste vaevuste korral.
Raal, Sarv, Vilbaste, „Eesti ravimtaimed“ (2018)
