Sõlm sõlme haaval – looduslähedane pärg ja meele selgus
Aias on alanud vaiksem aeg. Suur suvine rutt on seljataga, hingedeaeg lubab veidi hinge tõmmata. Viimased krüsanteemid annavad küll kadripäevani saaki, aga kõik muu õieline on juba kuivatatud ja pappkastidesse pakitud. Talvel hea võtta, kui tarvis kimpu või pärga teha.
Õhtupimedus laskub suurema etteteatamiseta nagu suure linnu vari – ei jõua veel õieti õuegi, kui juba kisub hämaraks ja tuleb kummikud tubaste villasokkide vastu vahetada. Kell ka talveajale keeratud, varase tuttumineku ja varase ärkamise režiim sisse harjunud, sõlmin toapõrandal pärjaks kogu selle hooaja. Nii nagu vanasti tehti taskurätinurga sisse sõlm, et miski ei läheks meelest ära. Tundub päris hea pea tühjendamise tehnika – kõrred sõlme ja kõrvale, sõlme ja kõrvale.
On enda valida, kas keskenduda heale või halvale, tähtis on, et saab kõrvale tõsta ja ära kinnitada. Isegi põhjused ja tagajärjed, mis on ajuti peas segamini, saavad sõlmitsedes paremini selgeks.
Eluolu keerdsõlmed
Igast ilma otsast, igast kultuurist leiame mõne tarkusesõlme kujundi. Keel on meil täis sõlmemetafoore: lennuk teeb surmasõlme, inimese elu jookseb sõlme – vahel päris umbsõlme, mida saab ainult küünte ja hammastega lahti harutada. Või siis „lõikab läbi kõik kütked, kütked, millesse satud sa teel“ nagu „Viimse reliikvia“ „Pistoda laulus“. Meie reliikvia on vabadus. Vabadus millest? Vabadus milleni? Sõlmed on siduvad – sõlmiti kokkulepe või kooselu, teisalt prooviti probleemide umbsõlme nii- ja naamoodi lahti harutada. Mõnikord lähevad isahirvedel sarvedki sõlme. Ja keel võib sõlme minna, eriti kui murdekeelseid laule õpime.
Mõnikord lähevad isahirvedel sarvedki sõlme.
Pimedal ajal lähebki elu vilkalt edasi valgustatud siseruumides laulupeolaulude õppimise tähe all. Seal heegeldame keerulisi meloodiakäike kokku, toetudes laulupeo üldjuhi Heli Jürgensoni mõtteterale: „Me loome ise oma elu ja õnne.“ See pidu on sündinud murretest ja murdumistest. „Andestamiseks on aeg alati õige ja hea,“ tõdeb Triin Koch, segakooride liigijuht, segakooride lauliku eessõnas. Seda on sõjakal ajal vaja endale meelde tuletada. Ilmaasjata ei domineeri lauliku kujunduses sini-kollane ja laul „Laulik“ lõpeb lootusega, et kui ikka laulik hakkab laulema, siis sõda jääb „serviti seisema“.
Mõlemad poisid on samuti mudilaskooris ja harjutavad oma esimeseks suureks peoks. Suurema elevuseta, tuleb tunnistada. Kõrgete nootide võtmine tuleb mõlemal hästi välja ja kuulame-vaatame koos nende häälepartiisid laulupidu.ee veebist. Onu Tik-Taki lastelavastusest tuttav laul „Aja tee on konarlik“ on tõesti pire peenike pingutamine. Näitan neile seepeale Youtube’is, kui kõrgelt laulab poistekoor Viinis „Ilusal sinisel Doonaul“, ja neil tekib kohe sportlik hasart paremini teha. Kui meie kellegi kõrvad – kassi omadest rääkimata – enam välja ei kannata, kiidame mõttes kõiki neid sadu koorijuhte, kes püüavad kiljuvatest kassikontsertidest uue aasta alguseks kokkukõlavaid esitusi kujundada.
Pilk aegade taha ja ette
Onu Tik-Tak teadis, et muinasjutus on sekund, minut, tund, päevad, nädal, kuu hoopis teistmoodi kui päriselus. Sügisel aias toimetades tunnen end samamoodi muinasjutu-ajarändurina: priskeid juulis külvatud talinelke oktoobri hilistel tundidel mulda pistes vaatan tõtt laulupeoaasta juunikuuga, nartsisse maha pannes näen vilksamisi aprilli teist poolt, kosmostelt seemneid korjates paistab augustikuu ja suvel kasvuhoones väga kenasti kosunud kaheaastane keskmine kellukas ennustab mai lõppu 2025.
Aja kulgu saab mõõta väga erineval moel – alles ulatus üks poiss mulle rinnuni, nüüd on ta peanupp juba mu kaelaga kohakuti, varsti vaatavad nad mulle ülevalt alla. Saan juba nende pusasid ja T-särke laenata, pole suuremat rõõmu! Aega saab mõõta ka sügisel jalatsikappi revideerides – seljataha jäävad „väikeseks“ jäänud jalavarjud, ees ootab tulevik ehk „kasvab sisse“ numbrid. Jalatsikapi kõige värvikirevama osa moodustavad jalkaputsad – neid on seal kõikides vikerkaarevärvides.
Novembris on värvivaesus, akvarelne monokroomsus, aknast õue vaadates kõige suurem, aga kohe-kohe tuleb värvide pillerkaar tagasi, pühade kullasäras ja tingeltangelis. Veidi veel kannatust, ja võime oma pillirookarva sõlmepusadesse põimida kasvõi kuninglikku purpurpunast sametit.
***
Kõrrepärja tegemiseks läheb vaja
metsaservalt kaasa lõigatud igihaljast harilikku luga, raudosja, hundinuia- ja pilliroolehti
koduaiast külmavõetud maisi või hiina siidpöörise lehti või tagasilõikamist vajavat paruktarna
takunööri
põhust või pajuvitstest pärjapõhja
Põhust või pajuvitstest pärjaaluse leiab kindlasti mõne ehitusmarketi varasest jõulunurgast või veebipoest, aga selle saab ka ise kuivast sirbiga lõigatud kõrrepuntrast või pajuokstest kokku keerutada. Põhupärgi on lihtne teha suure ümmarguse poti põhjas, siis saavad need sarnase paksuse ja läbimõõduga. Sobiv paksus käes, tuleb see nüüd takunööri või traadiga ümberringi tihkelt rõngaks kokku tõmmata. Pajuvitsu võtan kena peotäie ja hakkan neid ringiks väänama, põimides töö käigus uusi oksi, kuni paras paksus saavutatud.
Tehnika on neil kolmel sõlmepärjal sarnane – kõrtepundile kõigepealt sõlm või umbsõlm sisse, siis kolmekaupa pundis pärja külge takunööriga kinni nagu ristikheinalehed, sest ma olen nii laisk (loe: tulemusele orienteeritud), et ei suuda kolme kõrrepunti eraldi pärjale kinnitada. Minu perfektsionism on aja jooksul ära kulunud. Kes tahab paremini kontrollitud tulemust, saab iga sõlme eraldi kinnitada – üks pärja paremasse serva, üks vasakusse, üks keskele ja nii otsast peale. Viimase pundi „sabad“ lõikan lühemaks kui teistel ja sätin esimese pundi sõlmekeste alla peitu. Viimistleda võib mõne lehviva paelakesega, riputada uksele või seinale.
Külmavõetud krõbekuivad ja klorofüllita jäänud maisilehed krabisevad nii kenasti näppude all nagu idamaine siidipaber, neile piisab ühest õrnast sõlmest, nendega tuleb hellalt ringi käia. Aga niiskelt raiesmikult lõigatud luga saab peale umbsõlme, siis tuleb ta okkaline iseloom paremini esile. Tasub teada, et päikesevalguse (ja ka suure õhuniiskuse) toimel muutub luga kiiresti rohelisest pruuniks, pimedas kuivas ruumis säilib tema värv paremini. Pleekimist soovides aga jäta oma pärg just päikeselisele aknalauale või riputa kasvuhoonesse, kus päike saaks teda paitada.
