Eva Luigas soovitab aknalauaaednikele kaktuste entsüklopeediat

Kaktused on põnevad toataimed. Ühest küljest on nad tagasihoidlikud ja vähenõudlikud – kasvavad aeglaselt ega hakka aknalaual niipeagi kellegi eest ruumi ära võtma. Nad ei vaja tagasilõikust ega sagedast ümberistutamist, soovivad õige vähe kastmist ja vaid mõnikord väetamist.

Mõne uhkema isendi kõrval võivad nad varju jääda, aga kui neid on rohkem ja kaktuseomanik on osanud neist aknalauale vahva kujunduse luua, äratavad nad silmapilk tähelepanu.

Kaktused võivad omanikku saata vaat et terve eluea. Mu klassiõde kulutas esimese klassi juntsuna ükskord kogu oma taskuraha pisikese kaktuse ostmiseks. Nüüd, juba vanaemana, on tal see kaktus alles ja üks tema olulisemaid toataimi. Aiakeskuses töötadeski märkasin, et üsna kesise taimehuviga külastajad elavnesid alati, kui jõudsid toataimede osakonnas kaktuste lauani. Need pisikesed okkapallid, kes mõjuvad korraga nii armsate kui ka sõjakatena, ei jäta tõesti kedagi külmaks. Paraku on neist vähesed müügil korrektse nimetusega, tihti ilutseb taimepotil ainult tootja pandud lakooniline silt „Kaktuse MIX“. See ei anna ostjale kaktuse liigi ja tema kasvatamise eripära kohta piisavat infot.

See raamat võib aidata nii mõndagi koju toodud kaktust määrata. Kuna liike on fotodel tutvustatud õitsvatena, siis tasuks oma koduse kaktuse liigi määramisekski õied ära oodata. Raamat annab ülevaate kaktusesortidest ja nende looduslikest kasvukohtadest ning juhiseid kodus kaktuste kasvatamiseks.

Üks põhjus, miks kaktused meis heldimust tekitavad, on esitatud 9. leheküljel peatükis „Õied – ilu, millel on eesmärk“.

„Taimede paljunemiseks vajalikud õied on imetlusobjektiks nii võhikutele kui spetsialistidele. Raske on kirjeldada nende ilu ja värviküllust. Õitsev kaktus võib parandada ka kõige pessimistlikuma inimese meeleolu.“

Libor Kunte, Rudolf Šubík

KAKTUSED. Entsüklopeedia

Kirjastus Trak Pen, 2005