LOODUSE VÄGI / Salapärane uinutaja sookail
Sookailu õitsemise ajal on raba täis peadpööritavat uimastavat lõhna. Vanarahvas kasutas teda mitmesuguste haiguste raviks, aga ka kahjurite tõrjeks.
Mäletate suvist murakal käiku? Läksite üle vanaisa heinamaa, ületasite purde ja teisel pool kraavi algas raba, kõndisite turbarinnatisest üles, ümberringi heljumas sookailude pead pööritama panev hurm... See on hommikuleitsakus üsna uimastav.
Kevadel olid need paigad valges peenpitsilises õitemeres, juulikuus kaetud justkui pisikeste rododendronitega. Murakalehtede rosetid ja mädapead olid just sookailu okste vahel. Kohe meenuvad lood, kuidas aina sügavamale rappa eksides tekib vaikne uimasus ja kui rabamättale maha istudes uinud, ärkad alles siis, kui äike su pea kohal kärgatab. Pole aimugi, kus oled ja kui palju aega on möödas. Kas ongi nii, et kui koju jõuad, elavad seal hoopis teised, tulevikuinimesed, ja möödunud on sajandeid – just nii, nagu meie muinasjuttudesse kirja on pandud.
Igihaljas põõsas
Sookail (Ledum palustre L.) on igihaljas kääbuspõõsas teiste meile tuntud sootaimede – kanarbikuliste sugukonnast. Ta meenutab tõesti väikesekasvulisi rododendroneid ja on nendega samast perekonnast. Sellepärast on vanasti sookailu ladinakeelseks nimeks märgitud ka Rhododendron palustre. Inglise keeles nimetatakse teda metsikuks rosmariiniks – wild rosemary. Meie oma murdekeeltes aga kaljudeks, unerohuks ja Võromaal tsahknaks, mis on mõnele poliitikule ka perekonnanime andnud.
Kehvemas kasvukohas võib sookail olla päris madal, aga võib kasvada ka inimesele vööni. Tema varred on pruunid ning noorte okste tipud, lehtede alumine pind ja õieraod samuti pruunid, aga viltjad. Lehed on nahkjad, pikad ja peenikesed, lineaalsed. Kuuma ilmaga rulluvad need kokku. Mais õitsema puhkevad valged, justkui valgevahused õied asuvad kännasjalt varte tippudes, neid on enam kui 20 viietist õit. Vilja me enamasti uurima ei vaevu, aga see on ümmargune viiepesaline kupar.
Sookail võib kasvada rabades laugaste vahel, aga ka rabametsades ja soostuvates metsades. Päris lagedat ta ei armasta, pigem hoidub männijässide hõlma alla.
Uimaaurude meelevallas
Sookailu lõhn tekitab mõnel inimesel peavalu. Kui selle kohta sotsiaalmeedias küsisin, siis oli neid umbes kolmandik. Ülejäänud seevastu ütlevad, et pole sookailust kunagi peavalu saanud ja ta lõhn hoopis meeldib neile väga – rabas käies panevad nad alati mõne lehekese suhu või toovad oksakese kaasa. Mine tea, kas on ka siin midagi meie geneetilises koodis nagu koriandri puhul? Igatahes mõne paneb sookailust tehtud tee koguni oksendama, samas kui teise jaoks on meeldiv ka tema kirbemagusa lõhnaga suits. Igal juhul tasub telkida kohtades, kus sookailusid ei kasva. Ja murakale ei tasu minna keskpäevases leitsakus, kui taimest eritub rohkem uimaaure.
Sookaerad. Sookailad. Õitest ja lehtedest keedeti teed köha vastu. Okste ja varte vett keedeti õlle sisse, et kangem oleks ja „pähe hakkaks“.
Vilbaste, 1929
Vanarahvas ütles, et kui sookail rabades õitseb, siis on õige aeg tatart külvata. Kui sookailu viidi lauta, pidi tulema hea seaõnn, aga kui kapsaaeda, siis kasvama head kapsad. Ja kuigi sookail on kergelt mürgine, kasutati teda vanasti täide ärahoidmiseks. Üks kummalisemaid ülestähendusi on, et temaga tõrjuti karusmarjapõõsastel jahukaste tekitajat – selleks pisteti sookailuoks marjapõõsasse. Loogiliselt võiks see küll ära hoida putukkahjureid, kuid seenkahjustaja puhul tundub kasu kaheldav. Igatahes on see vana ja hea vahend hiirte majadest ja mesitarudest eemale hoidmiseks. Sookailude suitsuga surmati elamus kirpe ja lutikaid.
Mürgisevõitu ravimtaim
Vanarahvas kasutas seda taime nii läkaköha kui ka muu köha vastu ja bronhiidi, tiisikuse, astma puhul. Kindlasti ei tasu seda nüüd laste ja rasedate peal katsetama hakata, tegemist on ikkagi mürgisevõitu taimega. Podagra, liigesehädade ja reuma ravimiseks sookaile keedeti ja pandi kotiga haigele kohale. Teda kasutati ka külmetuse puhul, uriinierituse soodustamiseks ja higile ajamiseks. Abi otsiti temast ka nahahaiguste ja naha lõhenemise vastu. Värske taime mahlaga määriti sääskede ja mesilaste pisteid, keedist kasutati aborti tehes. On teada, et sõdades külmetanud mehed panid piipu raudrohulehti ja -varsi, see kergendas vaevusi rinnus. Sookailu suitsetamine, segades seda tubakaga, leevendas peavalusid, kuid tundlikud inimesed võib ta hoopis „lendama“ viia või neil pea valutama panna.
